Ankrus Taunga saare tuulevarjus. Kõikjal ümberringi on korallid. Täna ootab ees snorkeldamine ja homme lähme mõõna ajal jalutama.

Ankrus Ovelau saare kõrval plaažist saja meetri kaugusel. Saar ise on pisike kuid võtab tuule ja lained päris hästi kinni. Ootame endiselt päikest.

Ankrus Vakaeitu saare juures. Siin on kena ja vaikne kuigi öösel tõmbas tuule üles ja hakkas tibutama. Ootame nüüd koos kuue kaasankurdajaga päikest

Ankrus Nuku saare varjus mõnekümne meetri kaugusel, rahus ja vaikuses. Neiafu internet kadus ja meie ostetud internetiaeg jäi kasutamata. Mis teha?

Vavau saarel Neiafu küla juures poi otsas. Sissemöllimine läks lihtsalt ja aegagi kulus vaid 4 tundi. Nüüd võiksime legaalselt kolm kuud Tongal olla.

Teel Rarotongalt Niuele jääb rajale praktiliselt vee alla vajunud Beveridge atoll. Sellest atollist on järgi jäänud ainult praktiliselt veega samas tasapinnas olev korallrõngas, ei ühtki puud ega midagi muud üle veepinna ulatuvat kui üks laevavrakk ja murdlained. Küll aga on siin väga hea ankrukoht puhkuseks ning kalade vaatluseks. Läbipääs atolli on nii sügav ja lai, et seda võib ka öösel üritada. Parem ilmselt siiski mitte, sest kaardistatud on see koht üksnes siin käinud purjetajate eskiisidega ning GPS-teekonnapunktidele lisaks on kasuik ka visuaalne pilotaaž.

Meie sisenesime läbipääsu lõuna ajal kui päike oli kõrgel ja veidi seljataga. Siis on vähimgi sügavuse muutus ning korallide lähedus mere värvi muutusena selgelt näha. Motoriseerisime atolli vastasserva vraki lähedusse ja jäime umbes kolme meetri sügavusele helesinisele liivaväljale ankrusse.

Eemal näha olev tumedam sinine tähistab laguuni ligikaudu 11 meetrise sügavusega sisemist osa. Seal on palju korallipäid kuid õnneks ei ulatu need pinnale nii lähedale, et meie 1.65m süvisega kiilu ohustada. Helesinine madalam osa on korallivaba liivaväli.

Plaan oli siin mõned päevad puhata ning snorkeldada. Nii me tegimegi.

Kadri näitab kuidas lenkala meile paati sai.

Huvitavam kalaelu on seal kus leidub koralle ehk siis riffi läheduses. Sinna läksime jullaga. Tuul oli kõva ja vett tuli näkku kohe hoolega.

Vastu tuli stingray…

…ja palju muidki igasugu elukaid.

Korallide vahel magas suur hai.

Otsustasime teel Tongale sisse keerata Rarotongale. Rarotonga on suurim Cooki saartest. Pealinn Avarua kõrval asuv Avatiu on ainus laevatatav sadam sellel saarel. Kaitsvat korallrahu siin ei ole ja ebasoodsa (põhjakaare) tuule puhul jookseb ummikas otse sadamasse. Kui asi hulluks läheb aetakse paadid ära merele.

Enne Cooki saari ootas meid viis päeva merel. Siin üks päikeseloojangutest.

Eine valmib kambüüsis. Sööme siin ehk isegi paremini kui kodus, sest söögivalmistamisaeg on sisuliselt piiramatu.

Merel on tore looderdada.

Teel Rarotongale läbisime punkti kus olime Lohusalu sadamast täpselt 180 kraadi kaugusel ehk siis teiselpool maakera. Nüüd on kodutee jalge all. Sel puhul tegimae lahti vahuveini ja nautisime Roqueforti juustu.

Läeheneme Rarotongale.

Cooki saartel on saabuvatele jahtidele ranged reeglid. Kõigepealt tuleb saata vorm laeva ja saabumisinfoga. Pärast seda tuleb saabumisandmeid täpsustada kolm, kaks ja üks ööpäev enne kohale jõudmist. Enne sadamasse sisenemist tuleb veel VHF-ga ühendust võtta ja luba küsida. Selle kõige tulemuseks oli, et kui otsad kinni said olid ametimehed meil juba kail vastas. Kogu sissemõllimine nelja ametiisiku kohalolles käis lõbusalt ja kiirelt. Kui olime deklaratsioonis kõigisse kahtlastesse kohtadesse (liha, seemned, spordivahendid, mesi jne.) linnukesed teinud märgiti ainult: “Ah teil on kõik olemas!”. Laevas käis ainult biojulgeoleku mees kes midagi kajutisse pihustas ja viieks minutiks ukse kinni käskis panna.

Cooki terviseks!

Ruu hommikuse kohvikruusiga.

Kinnitutakse siin sadamas nagu Vahemeres – ankur vöörist sisse ja ahtriga kai poole. Vahe on aga selles, et kaile kuigi lähedale tagurdada ei tohi. Probleem pole mitte madalas vees vaid selles, et ummikas kõigutab laeva pidevalt üles-alla ja kai lähedal olla oleks liiga ohtlik.

Kummikas vees ja kinnitatud nii, et sellega saab nööri sikutades kai ja laeva vahel sõita.

Kaipealsel paremal on sadamakapteni maja, ülal on office ja all tualetid-dušid.

Vaade Avarua kesklinnast.

Sadamast kesklinna viib kena rannapromenaad.

Mõned majad.

Taustaks on kõikjal toredad mäeahelikud.

Ruu ja pilt.

Sadamas seisis selline kohalik kaubapurjekas.

Külalisalused kohalike laevade vahel.

Väikesmad kohalikud kalapaadid on endale pärast sadama süvendamist paar aastat tagasi saanud varjulise sadamasopi.

Üks omapärane turistiveo katamaraan.

Isegi keelusildid osatakse siin lõbusad teha.

Kirja- ja muud kastid.

Lind tänavapingilt.

Mõned õied.

See palmilehtedest katusega hütt on turismiinfo.

Kui tuleb hiidlaine, siis peab selles suunas punuma panema. Neid silte on kõik kohad täis.

Meie naabrid Prantsusmaalt.

Hommikul tuli sadamasse kaubalaev.

Noortele meeldib sadamas pommi hüppamas käia.

Teel lennujaama vastu Kadrile ja Thorile tegime aega parajaks ühes teeäärses kohvikus mida pidas noor prantsuse päritolu abielupaar. Kutt oli just samal hommikul sõbraga surfamas käinud ning nägi vaalu mängimas ja hüppamas.

Kadri ja Thor jõudsid kenasti kohale.

Tegime nendega kohe väikse tiiru linnas ka.

Rarotonga on üks neist siinkandi saartest kus on jalutus- ja ronimisradu igale maitsele. Näiteks selline ülesaare rada.

Raja ääres oli igasugu puid.

Ja kauneid õisi.

Oli ka mõningaid koduloomi.

Noored papaiad.

Algul läks rada mööda asfalti.

Kui jõudsime külast välja läks loodus lopsakamaks…

…ja rada järsemaks.

Kurul ootas meid kolm kukke, üks ilusam kui teine.

Seal kuskil all on meie sadam.

Ronisime nii kõrgele kui saime.

Tipus.

Ees ootasid uued mäeribid ja orud.

Rada muutus üha maalilisemaks…

…ja peatselt jõudsime mägioja äärde.

Sõnajalavõrsed näevad välja tõeliselt lummavad.

Veidi enne rannikut sai ojast juga.

Tagasi laeva sõitsime bussiga. Nii oodatakse siin bussi – lill juustes ja varbad liivas. Lill on vasakul – neiu ei ole vaba.

Nüüd oli meil matkakihu sees ja juba ülejärgmine päev oli tee taas jalge all.

See on Arai te Tonga marae, siinkandi tähtsaim.

Laulusõnad ka, neile kes viisi peavad.

Läbi kevadise vee.

Mööda kohalikest vaatamisväärsustest.

Sukeldusime taas külluslikku rohelusse.

Sellele koerale meeldis samuti matkamine.

Puud läksid üha keerulisemaks.

Ja rada läks järsemaks.

Kui ronimisest küll sai, siis tulime tagasi orgu liblikaid ning muud ilusat vaatama.

Võtsime kaasa mõned teeäärsed papaiad.

Vaated orust.

Kits kärneriks.

Jõele suplema kogunenud kohalikud.

Alofi sadamas Niuel poi otsas. Ilm on palav, aga veidi sompus. Mingi madu ujusjust mööda. Lähme ennast sisse möllima.

Ankrus Beveridge riffil 3-s meetris helrsinises vees. Riff üle merepinna ei ulatu. Atollist on näha ainult murdlained.

Avatiu sadamas Cooki saartel oma ankru ka kai vahel. Enne meid oli siin vaid kaks jahti ja pärast tuli veel üks. Vaated ümberringi on imeilusad.