Lanzarote ei ole suur saar, aga Arrecife lennuväljal tõuseb või maandub lennuki iga kümnekonna minuti järel. Turiste voorib edasi-tagasi hordidena ja pole mingit kahtlust miks nad siin on: suurepärased rannad ja hingematvad vaated. Vaatamata tuhandetele puhkajatele jätkub ka üksildasi kohti neile kes omaette tahavad olla. Pärast Costa Teguiset oli meil plaan ankrusse jääda Playa Quemada-l pisikese samanimelise kaluriküla lähedal. Ei tea kui palju seal kalureid elab (kuigi õngitsejaid oli tohutult), sest see koht nägi välja nagu üks suvilaküla ikka – puhas ja hoolitsetud. Olime ainus jaht lahes ankrus ja hommikul oli selge miks – ummikas jooksis ümber neeme lahte sisse ja kõigutas mis kole. Olime juba kohta maha kandmas ja asju kokku pakkimas kui tuli päästev mõte – ahtriankur. Oleme seni ahtriankrut kasutanud ainult Rootsi ja soome saarestikes vööriga kalju juurde randudes, aga see kõlbab ju ka selleks, et purjekas vaatamata tuulele ummikaga risti püsiks. Tuulest erinevas suunas tulev laine on see mis laeva ebameeldivalt õõtsutab. Julla sisse ja ahtriankur paati. Sõudsin kummikaga Trollist nii kaugele kui meie 60m ahtriankru liin võimaldas, siis ankur sulpsti vette ja jullaga tagasi purjekasse. Kui ankruliin oli piisavalt sisse sebitud muutus elukvaliteet purjekas trastiliselt – ei mingit ebamugavat küljelt-küljele õõtsumist. Olime rõõmsad ja sõudsime plaažile, et saart avastama minna. Lanzarote lõunaots on metsik, mägine ja kuiv. Ainus jahutus on tuulest ja päiksepoolsed kiviseinad õhkavad kuuma nagu grill. Mida need kitsed, lambad ja lehmad keda siin karjatatakse üldse söövad, see jäigi mõistatuseks. Kuna ankrukoht ei olnud ülerahvastatud (kahe päeva jooksul käis siin peale meie veel 3 jahti lõunapeatust tegemas) siis polnud meil lahkumisega kiiret. Jalutasime ka Puerto Calero jahisadamasse millest me peatumata mööda olime sõitnud – väga tora ja viisakas sadam, võib soovitada. Seal on ruumi ka suurematele jahtidele. Parasjagu oligi sees mitmesuguseid huvitavaid isendeid alates kahest 54 jalasest Amelist kuni ~100 jalaste superjahtideni. Kõrbematkasime veel teisegi päeva ja siis liikusime valitsevas põhjatuules laisalt palja eespurje all 7 miili saare lõunaotsa Playa Mujeras-sse. Siin on vahelduseks jälle valge liiva rannad, aga inimesed käivad rannas endiselt paljalt ringi.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ruu planeerib reisi jätku. Õnneks sai kirjandust päris korralikult kaasa võetud. Internet head raamatut ei asenda.

…samal ajal vööritekil: eespurje UV-kaitse vajab kohendamist.

Selles laevas käiakse mootoriruumis valges ülikonnas.

Kevadel paigaldatud UUS mootori mereveepump oli tugevalt lekkima hakanud ja vajas vahetust. Ühtlasi vahetasin ka soojusvahetis ühe kolmest tsinkanoodist. See oli pooleteise aastaga praktiliselt hävinud.

Kui tööd tehtud, võis saarega tutvumine jätkuda.

Kaardil on näha meie ankrulaht Playa Francesa.

Laava on siin vana ja murenenud. Kui oleks rohkem vihma, siis saaks siin taimed kenasti kasvada.

Siin – seal olid kohalike põllulapid kus nagu näha kasvatati põhiliselt kaktust. Ilma naljata!

Kogu saar on imeline segu mustast basaldist ja valgest liivast.

Selle trimaraaniga olime Lissaboni lähistel koos ankrus ja lasksime kurjal ilmal mööda minna.

Caleta del Sebo peatänav.

Vihma siin eriti ei saja, aga vahel veidi tuleb ka…

…ja hetkega lööb maa roheliseks.

Igasugu imelikke taimi on siin.

Isegi vaikse ilmaga on murduv ookeaniummikas muljetavaldav.

Kohati oleks see saar nagu asfalteeritud.

Tuleb minna sinna üles ja siis jälle tulla tagasi.

Viimane pilk Caleta del Sebo’le ja La Graciosa jääb seljataha. Imeline paik. Parafraseerides Loteraamatu lindu: “Need kes käivad Kanaaridel ja La Graciosal ei käi on meie arvates rumalad”.

See on turistilõks Costa Teguise, Lanzarote. Suurepärane laht öö- või ka pikemaks peatuseks omal ankrul. Palju parem kui lootsiraamatute järgi võiks arvata. Oleme siin ainus purjekas. Need puuslikud on tegelikult rauast ja on heaks orientiiriks õige lahesopi leidmisel.

Vaated ankrust: hotelle ja veel hotelle, plaaže, kohvikuid ja poode ning loomulikult tohutult turiste, sest kuskohas Euroopas sa ikka novembrikuus päikese käes peesitada ja soojas meres ujuda saad.

See on mingi kuninglik onn. Ümberringi oli topelttara kaamerate ning liikumisanduritega, kahe helikopteri maandumisplats ning onni väravate juurde viis Calle Real.

Basaldist saab igasugu asju teha. See maja sulandus kaldajoonde suurepäraselt.

Meie Troll.

See on LAMP.

Ankrus. Kõik korras.

Teine päev Playa Francesa-l ankrus on õhtusse jõudnud. Hea eluga võib ära harjuda. 270 meremiiline teekond Madeiralt La Graciosa-le Kanaari saarestikus sai läbitud kolme päevaga. Nii me planeerisimegi. Arvestame keskmiselt 100 miiliga ööpäevas. See jätab varu ka tuulevaiksete päevade jaoks. Parimad ööpäevased läbisõidud on meil olnud 140 miili alla. Esimene päev puhus korralik tuul ja kimatasime ajuti seitsme sõlmega. Teine päev tuul rahunes ja meie kiirus langes ajuti isegi kahe sõlmeni. Kolmandal päeval otsustasime, et kui soovime enne pimedat sadamasse jõuda, siis läheb mootor käima – puhus nõrk tagantuul mis meile üle kahe sõlme kiirust ei oleks andnud. Algselt oli mõte paar ööd olla Caleta del Sebo sadamas, aga La Graciosa-le kohale jõudes tundus mõte kohe Playa Francesa-le ankrusse jääda palju meeldivamana. Pealegi ei õnnestunud meil sadamaga enne kohalejõudmist kontakti saada ning seetõttu ei olnud kindel kas me sinna üldse koha leiame. Tagasi mõeldes oli see õnnestunud valik. Fantastilise ümbrusega väike looduskaitsealune laht sobib meiesugustele hulkuritele suurepäraselt. Siin saame hommikul esimese asjana kohe vette hüpata ja siis päikese käes kuivada ning kohe taas jälle vette. Või siis näiteks saare küngastele jalutama minna. Kontrollisime ka Caleta del Sebo küla üle. Lisaks sadamale on seal mõned pisikesed poed millest kolm end supermarketiteks nimetavad ja hulgaliselt erineval korratasemel pisikesi kandilisi valgeid maju – tänavad on liivakattega. Minu peas tuletab see meelde filme Marocost. Puid praktiliselt ei ole, ainult mõned palmid ja kaktused. Kõrbeliselt lõunamaine värk. Sama väike lahesopp kus me ankrus oleme meeldib veel päris paljudele – enne meie saabumist oli siin juba 18 purjekat. Tegelikult on see ainus legaalne ankrukoht La Graciosa-l. Seltskond päevade kaupa siiski vahetub, sest üle kümne päeva siin ametlikult järjest ankrus olla ei tohi ja sellekski tuleb vähemalt kümme päeva ette kirjalik luba saada. Meie tegime seda emaili teel.

Puhus kõva põhjatuul ja Porto Santo sadamasse tulid 15 m/s iilid üle madalate mägede. Valik oli kas jääda mõneks päevaks veel Porto Santosse ja tutvuda sügavuti ka saare lääneosaga või liikuda edasi ja saada mingi pilt ka Madeira saarest. Helistasime Funchali sadamasse ja saime vastuse mida me juba oodata oskasime — sadam on täis ja sellise ilmaga keegi kuhugi ei lähe. OK, olime vähemalt oma nime tuttavaks teinud ja küll nad mõne päeva pärast meile koha leiavad kui me ikka ja jälle uuesti helistame. Tegelikult ole meil juba varem plaanis olnud peatuda ka Madeira saare idatipu lähedal Baia de Abra lahes. Põhjakaare tuultega on see igati sobilik ankrukoht ja pidi olema väga kaunis. Meeleolu tõstis fakt, et vaatamata minu mitmekordsele nõudmisele ei olnud marina rahvas millegi pärast nõus meie käest kolmanda öö raha võtma. Öeldi, et kõik on makstud ja minge minema. Nii me tegimegi, lahkusime Porto Santost eespurje ja kainaabrite veidi kaastundlike pilkude all — tuul vilistas ikka kohe päris korralikult. Juba kai äärest minema saamiseks tuli vendrite, otste ja mootori abil veidi trikitada. Öösel oli torm kai küljest ühe sõrme meie kõrvalt koos norrakate Sense 50-ga lahti murdnud ja kainaabrid olid elevil ning väga abivalmid meid teele saatma. 10 – 15 m/s külgtuul mis puhanguti 20 m/s ulatus puhus meid kähku Madeira saarele ja peatselt olimegi püstloodsete kaljude varjus ankrus. Puhkasime seal ka terve järgmise päeva ning nautisime loodust. Isegi kaldale ei viitsinud minna. Osalt sellepärast et tuul oli iiliti kaunis vali ja oleks meid kummikas korralikult märjaks pritsinud ja osalt seetõttu, et lihtsalt niisama oli ka mõnus kokpitist ümbrust vaadata ja elu nautida. Kes ei tea, siis tegelikult on ookeanis ankrus olla parem kohas kus puhub ka mingi arvestatav tuul, sest siis on paat piki tuult ja ei kõigu eriti. Kui aga tuul vaibub hakkab paat isegi tagasihoidliku ummika käes tugevasti kõikuma. Baia de Abra teisel hommikul saimegi Funchali marinast oodatud vastuse — tulge aga, leiame teile koha. Kui vahetult enne sadamasse sisenemist VHF-l üle helistasin (siinsed jahisadamad vastavad tavaliselt kanal 09-l) öeldi, et sõitke sisse, aga koht on teise jahi poordis. Seda oligi oodata. Mida ma oodata ei osanud oli see, et meie kainaabriks oli 63 jalane eritellimus kiire kruiser Red Max: süsikiud mast ja poom, võistluspurjeka kere ja noobel tekk. Suuremad vintsid igaüks maksid umbes sama palju kui meie jahi ostuhind. Naabrid võtsid meid esialgu vastu inglasliku passiivse vastumeelsusega, aga pikapeale sulasid üles ja siis oli juba raske mingit toimetust oma purjeka tekil ette võtta nii et naabritega pooletunnisele vestlusele ei satuks. Selgus, et nad olid Eestis Kuressaare ning mõnes muus sadamas ka käinud ja põhiline mälestus oli, et linnad olid vanad ning meri madal. Funchali jaoks oli meil plaan valmis mõeldud. Vaja oli käia botaanikaaias ning Monte-l, mõlemad kõrgel mäe otsas ja ühe tiiruga mitte tehtavad, sest neid eraldav mäelõhe on liiga sügav. Mõlemad kohad olid tõesti külastust väärt ja põhimõtteliselt ei pea neisse ka oma jala peal ronima, sest lisaks tavapärasele ühistranspordile tegutseb ka köisraudtee all-linnast Monte-le ja Monte-lt botaanikaaeda. Purjetajatel on aga vaja jalgadele trenni saada, seega neid transpordivahendeid me ei kasutanud. Monte-lt alla saab ka kummalise puujalastega asfaldikelguga mida kaks kohalikku säga järskudel kurvilistel tänavatel kontrolli all üritavad hoida. Õnnetusjuhtumite statistikat meil ei ole, aga puududa need kindlasti ei saa. Kuna Funchali jahtsadam asetseb südalinnas kust on suurepärane vaade kogu mäenõlval laiuvale linnale, siis kujunesid meie külastuse kõrghetkeks ikkagi õhtud kokpitis saabuvat ööd ja süttivaid tulesid jälgides. Et traditsiooni hoida, siis jäi meil jälle kolmanda öö eest tasumata: lahkusime laupäeva hommikul ja sadamakontor oli nädalavahetusel suletud.

Ankrus. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.