Bridgetownis saab ankrus olla mõnesaja meetri kaugusel linnasüdamest mis on päris kenasti restaureeritud ja õhkab endiselt koloniaalaja hõngu. Julla saab jätta praktiliselt vana raekoja ette, vana sadama Careenage lõpuossa, aga millegipärast vaikivad sellest võimalusest kõik lootsiraamatud. Saime vihje meie naabruses ankurdanud Šveitsi vanapaarilt.

Enamus linnast on Euroopa mõttes siiski slumm, aga on ka väga hoolitsetud elurajoone.

Meie ei ole seni viitsinud veel mootorit julla ahtrisse kinnitada, sest aerutamistrenn kulub pärast nädalaid paadikokpitis lesimist väga ära. Siin pildil on näha Saksa katamaraaniseltskond kes otsustas meid oma kokkupandava “banaanipaadi” sleppi võtta.

Meie internetikohvik “Screwdock” asub vanas kruvidokis. See on päris omapärane laevade paranduseks kuivale tõstmise seadeldis ja väidetavalt viimane omataoline säilinu kogu maailmas.

Kui “suurlinn” hakkas ära tüütama sõitsime liinibussiga saare teisele kaldale Andromeda Gardens-i nimelisse loodusparki. Igasugust õitsevat kraami oli siin ohtralt ning õied olid troopiliselt suured ja värvikad.

Puud olid ka suured. Kui õhujuured maad puudutavad, siis võtavad need pärisjuured alla ning neist saavad uued puutüved.

Elu areneb mis mühin. Kodus ei kujutaks ette, et inimesi oleks vaja langevate lehtede eest hoiatada.

Paar uudishimulikku kala kohalikus tiigis.

Kiire paadi slepis saab küll ruttu koju, aga läbimärjalt.

Vanaaastaõhtu külma kohaliku õllega ja värskelt valminud kokpitikatte varjus. Temperatuur on 32 kraadi.