Ankrus Hakatea lahes.

Taiohae Nuku Hiva saarel on Hane-st 35 miilise purjematka kaugusel. See on paras päevateekond ja nii asusimegi teele liigselt kiirustamata pärast hommikukohvi ja -sööki.

Purjetasime Ua Huka läänetipu poole ja nautisime vaateid.

Eksootiline golfiplats?

Kui Ua Huka kaugemale jäi otsustasin ära vahetada DuoGen-i tuulerootori ülekande veetava hammaka mis Hane viimasel tuulisel päeval oli täiesti hambutuks muutunud. Et keegi ei arvaks, et DuoGen lihtsalt iseenesest kogu aeg laguneb, siis tuletan meelde, et meie DuoGen2 on ostetud kasutatult ja oli juba enne meie kätte sattumist mitu korda üle ookeani sõitnud. Meilgi on see praktiliselt kogu aeg, seega hetkel juba üle aasta PIDEVALT töös olnud: merel propeller vees ja ankrus olles suur rootor tuules. Loodame tast veel hulga ampreid kätte saada selle reisi jooksul.

Liikusime taas taganttuules väljapoomitud genu ja besaani all.

Esimesed kaljunukid Nuku Hiva-st. Nii-nii rohelised.

Taiohae lahel oli ankrus oma poolsada purjekat. Kuna lahte jookseb sisse kurikuulus Vaikse ookeani ummikas, siis üritasime leida kohta väikse poolsaarenuka taga lahe idaküljel. Lasime ankru sisse ja olime endaga üsna rahul. Üks Uus Meremaa paat tundus küll pisut lähedal olevat, aga ei midagi hullu. Lasime julla tekilt merre, sõime õhtust, vaatasime paar osa “Murder, She Wrote” ja kobisime magama. Mingil hetkel kuulsin kõvu hõikeid ja silmi avades nägin kajutis heledat valgust. Kuskil oli mingi jama. Tõmbasin uneseguselt susped jalga ja ronisin tekile. Selgus, et meie Uus Meremaa naaber ei olnud meie paatide omavahelise asendiga rahul. Olime teineteisest tõesti ainult mõne meetri kaugusel. Sell oli ärganud selle peale, et meie ahtris, viiemeetrise otsa küljes jõlkuv julla oli tema purjeka vööri põnksinud. Õnneks ei olnud me jullale mootorit külge pannud, nii et vastu vööri käis vaid pehme kumm. Viimati saabununa vabandasin viisakalt ja lubasin oma paadi nende lähedusest viivitamatult ära koristada: lihtsam öelda kui teha. Kell oli selleks ajaks juba pool kaksteist ja väljas pime. Panin mootori soojenema, vööriteki valguse põlema, kükloobi laubale ning asusin vööritekil ankrut hiivama. Teraselt ümbrust jälgides oli pimeduses võimalik eraldada jahtide tontlikke halle siluette. Mõned neist olid vist puht viisakusest isegi ankrutuled sisse lülitanud. Kõrgel mastitopis olevatest ankrutuledest on aga paatide vahel manööverdamisel vähe kasu. Tigukäigul liikudes ja meie õnneks võimsa laubalambi valgusvihku siia-sinna suunates leidsime suhteliselt meie endise ankrukoha lähistelt uue ja vähemalt pimeduses piisavalt suurena tunduva tühja platsi. Lasksime ankru sisse vaba vee keskel (kerge tuul võitleb siin lahel vahelduva hoovusega) ja jäime lootma parimat. Kohe koikusse ronida ei tahtnud, vaja oli veidi närve rahustada ning vaadata kuhu meie purjekas lõpuks pidama jääb. Võtsime Ruuga ühed õlled pihku ja jäime mõneks ajaks pimedasse kokpitti istuma ja maailma jälgima. Mis siis oli juhtunud, et me naaberpaadile peaaegu otsa triivisime? Öösel puhusid maa poolt üle 10 m/s tuuleiilid ja venitasid jahtide ankruketid sirgeks. Kuna olime ankrus ~15m vees, siis olin õigeusklikult 80m ankruketti välja lasknud. Ilmselt meie Uus Meremaa naabril oli ketti väljas vähem. Paljudel väiksematel jahtidel (nagu ka meie naaber oli) on kaalu pärast üldse ainult 50m ketti ankru küljes ja kuna see paat sattus puhangu ajal meist allatuult olema, siis me talle peaaegu vastu ka läksime. Ebameeldiv intsident igal juhul ja vastutav pool on alati viimati saabunu, seega meie.

Hommikul leidsime ennast ankrust väga asjalikust kohast ja jätkasime oma igapäevaseid tavatoiminguid.

Mäeharjal on sellised kõrged puud.

Meil oli vaja linnast veidi süüa osta, sest kavatseme lähipäevad inimtühjemates lahesoppides veeta. Ühtlasi tahtsime ka seda kuulsat küla vaadata.

Taiohae laht on tuntud juba sajandeid kui purjelaevade pelgupaik ja koht kus pärismaalastelt provianti peale võtta. Selle lahe pärismaalased olid suhteliselt sõbralikud ja altid kauge maa laevadega vahetuskaupa tegema. Siin pani vaalalaevalt plehku ka kuulus Herman Melville (Moby Dick-i autor) kes siinsest tolleaegsest elust kirjutas värvikad raamatud Typee ja Omoo. Tänapäeval on Taiohae viisakas väike küla kahe toidupoe, panga ja väga hästi varustatud ehituspoega. Eriti see viimane on oma paati korrastavale purjetajale tõline kullaauk.

Kail puhastasid kalurid äsjast püüki.

Kõrval oli silt mis keelas karmilt haide toitmise ja üldse nende igasugu tülitamise.

Polüneesia külad on nagu öö ja päev võrreldes Kariibi küladega ehk siis kenad ja korras.

Aedades on mangod…

…banaanid…

…ja greipfruudid.

Pastoraal külavahel.

Liiklusvahendid kõik kenasti kõrvuti garažeeritud.

Selles majas ja siin elaks hea meelega.

Teid tehakse siin nagu igaveseks – raudbetoonist.

Vaated mäenõlvalt majade vahelt on lummavad.

Ua Huka saar asub oma suuremast ja tuntumast naabrist Nuku Hiva-st paar-kolmkümmend miili ida pool. Seda saart külastab suhteliselt vähe purjetajaid, sest enamus neist suunduvad kas otse ookeaniületuse järel või pärast Hiva Oa-l peatumist Nuku Hiva-le. Meie otsustasime selle saarega siiski tutvust teha.

Lahesuudmes kõrgub muljetavaldav Motuhane nimeline kaljumürakas.

Sattusime peale pühapäevasele sportpiroogide võistlusele.

Hiljem selgus, et see mees on Markiiside tšempion.

Kuna laht tundus tuuline, siis panin DuoGen-ile veevindi asemele tuuletiiviku.

Lahes oli ankrus veel üks purjekas.

Kutsusime möödaaerutanud Danieli meie juurde õhtusöögile. Selgus, et ta on siin lahes ankrus juba kuu aega ja enne seda oli kuus kuud Fatu Hiva-l. Ta on juba kümme aastat oma Ovni 37-s elanud ja tal ei ole mingit plaani Prantsusmaale tagasi minna. Õieti, nagu ta väitis, ei ole tal mingit plaani troopikast lahkuda. Tal oli nii mõndagi meile oma purjetajakarjääri jooksul toimunust jutustada.

Järgmisel päeval olime kutsutud Danieli paati kohvi jooma.

Ovni on mugav ja merekindel tõstetava kiiluga alumiiniumpaat ning selle tõttu nii mõnegi avamerepurjetaja unistus. Tõsi, Ovni 37-e 300 kilone tõstekiil on pigem svert, sest enamus pliiballastist on kapseldatud epoksisse paadi põhjas. Kui kiil ja roolileht on üles tõstetud võib selle siledapõhjalise paadi mõõnaajaks kas või plaažile sõita.

Olime mingist raamatust teada saanud, et küla kohal mäenõlval on kivikujude (Tiki-dega) pühapaik. See tundus mõistliku kohana kus ära tuleks käia. Ühtlasi vaataks muidugi üle ka Hane küla enda.

Polüneesia mesila.

Küla servast algab paks mets.

Sellist asja nimetavad nad siin samuti sillaks.

Need koduse välimusega sead kasvavad siin metsikult.

Enamuse mäenõlvadel laiuvast metsast moodustavad kookospalmiistandused.

Külavahel betooniga kaetud olnud tee muutub külast väljudes katteta kivi- ja mudaseguseks teeks mis hargneb kümneteks samasugusteks kõikjale palmiistandustesse viivateks kookosekoristusteedeks.

Siin-seal vulisevad roheluse all mägiojad.

Sellist õit me varem kohanud ei olnud.

Sel õhtul meil pühapaika leida ei õnnestunud. Pidime leppima külas nähtud kivikujudega.

Nii lihtsalt me ennast siiski heidutada ei lasknud ja juba järgmisel hommikul olime taas avastusretkel.

Eelmisel õhtul ja öösel sadanud tugev vihm on teedele oma jälje jätnud.

Lummav lopsakas troopiline loodus.

Esimese hooga tormasime otsitud tiki-dest taas mööda ega peatunud enne kui viimane tee tihnikust leitud jugade juures otsa lõppes.

Olime juba enne pannud tähele tühjas metsaaluses olnud betoontrepi juppi. Pidasin seda mingi ammu hävinud maja osaks. Tõelisuses oli see aga tiki-de juurde minev raja algus.

Siin nad siis ongi, meie otsitud tiki-d.

Vaade pühapaigast.

Keegi oli tiki-le kondi toonud.

Meie joogipeatus koos igiammuste kohalikega.

Tagasi külas. Nagu silt ütleb on tegemist meremuuseumiga. Siin on ekspositsioonis ka 300 aasta vanune piroog.

Motuhane ja purjekad.

Seekord viib tee meid lähedal asuvasse Hokatu külla.

Meil polnud jalutamise vastu midagi, aga juba saja meetri kõnni järel korjas meid üles kohalik auto.

Tore katamaraan Hokatu-s.

Kivi- ja puunikerdus on siin kõva sõna.

Mingi suurema greibi suurune puuvili.

Tegime külas ja selle lähiümbruses väikese tiiru.

Paistab, et tuuled võivad siin aeg-ajalt üsna tugevad olla.

Greipfruudipuud küla vahel.

Kellegi koer tuli Ruud uudistama.

Lapsed väljumas kiriku koorilaulutunnist.

Tagasitee õnnestus jalutada. Kõndisime ja imetlesime ümbrust.

Hiva Oa järgmisesse põhjaranniku lahte hiilisime nagu varemgi nii lähedal kaldale kui julgesime, aga samal ajal mitte liiga lähedal, sest enamus saare kaldajoonest on meie Navionicsi kaardile märgitud valge värviga – kaardistamata ala. Kallas väärib vaatamist: muljetavaldavad kaljupaljandid, kaunid orud, koopad ja joad.

Pildistamistväärivat jätkub kogu ülesõidu ajaks.

Kohe lahesuudmes on üksik kalju.

Enne meid oli ankrus juba üks prantslane.

Lasksime oma ankru vette naabrist mere pool. Hilisemal vaatlusel selgus, et oleksime pidanud kaldast veelgi kaugemale jääma, sest meie all olid korallipuhmad ja meie enkrukett takerdus nende ümber. Õnneks olin igaks juhuks ankru külge lisaotsaga ankrupoi ühendanud. Nii saame vajaduse korral ankru kätte ka siis kui kett korallide ümber kinni kiilub.

Esimest korda Markiisidel olime ankrus kenas sinises läbipaistvas vees. Käisime ujumas ja sukeldumas. Kõikjal meie all olid suured valgeid põhjapõdrasarvi meenutavad korallipõõsad. Korallide ümber ujus sadu erinevas suuruses ja värvis kalu. Ruu alt ujus läbi umbes pooleteistmeetrine hai kes talle aga vähimatki tähelepanu ei pööranud.

Esimesel päeval me maale minna ei viitsinudki. Imesime endasse ümbritsevaid kauneid vaateid.

Teisel päeval asusime saarega lähemalt tutvuma.

Kohalik sõidu- ja töövahend on endiselt ühe külgpontooniga piroog. See võib olla nii aerutatav kui ka paari võimsa päramootoriga varustatud paat.

Kohalik, lahega samanimeline küla on oma kaunilt roheliste jõekallaste ja palmisaludega tõeliselt maaliline.

Kuidas nüüd sellest sildist aru saada?

Seevastu selle mereäärse “parkla” tähistus oli mõistetavalt rahvusvaheline.

Saarerahva põhitegevus ja põhisissetulek on kookospähklite sisu kopraks kuivatamine. Kõikjal on selliseid koprakuivatusvarjualuseid. Katus on nihutatav, nii et päikesepaiste korral on see kõrvale lükatud ja vihmaga tõmmatakse taas kuivavate pähklituumade peale.

Siin on kohalik lihtne betoonist valatud maabumissild. Kusjuures kraaniga mageveetoru on toodud kohe silla juurde. Vesi tuleb jõest ja on sõltuvalt sademete hulgast selgem või mudasem. Kas see vesi ka keetmata juua kõlbab on igaühe enda otsustada. Meil esialgu piisab joogiks veel oma magestatud vett.

Õhtul saabus lahte uus naaber.

Meie otsustasime lahkuda, et võtta ette 56 miiline üleööretk Ua Huka saarele.

Ankrus Hiva Oa saarel Taiohae lahel. See on populaarne koht. Homme lähme linnaga tutvuma. Gaasiballoone peaks ka täitma ja veidi toiduvarusid täiendama.

Hiva Oa läänekallas on kivine ja järsk.

Esimene ankrukohaks sobiv laht on alles saare loodeosas.

Lahte sissesõitu valvab võimas Grosse Tour-i kalju.

Laht ise on varjuline kuid sumeda porise veega.

Selle koha põhiline atraktsioon on orgu täitvad puuviljaaiad. Kookoseistanduse alustaimestiku hulgas

on üks kole lill. Pisut nagu takjas, aga väiksem ja õelam.

Viljad haakuvad kõikjale kuni särgiservani ja on üliteravate okastega mis näpunaha katki torkavad.

Käbi ei kuku kännust kaugele.

Selline paadikuur siis.

Külas ei olnud näha hingelistki, aga külatänav oli kena ning korras.

Seda Hanamenu küla ühendab saare ülejäänud asustusega ainult jala või hobusega läbitav rada, millega külgnevad puuviljasalud.

Kvaliteedikontroll sidrunile.

Kõlbavad süüa küll!

Under the mango tree…

Mangot maitsmas.

Sellisena on nad puu otsas.

Kivimüür metsas.

Vaade varjualusest lahes ankrus olevatele purjekatele.

Saabusime Tahauku lahe ankrukohta reede hilishommikul.

Atuona on suurim asustatud punkt Hiva Oa-l. Siin on mõned poed, postkontor ja pank. Laenutada saab autosid ja leidsime isegi paar kohvikut ning mõne hotellilaadse asja. Postkontoris ja pangas asuvatest sularahaautomaatidest saab kohalikku raha – Vaikse ookeani Frank-e ehk CFP-sid. Kuuspakk 0.33 l kohalikku õlut maksab 1638.- CFP-d (umbes 14 eur) ja see annab hea ettekujutuse kohalikust elukallidusest. Lisaks elas siin Paul Gauguin ja siia, Atuona kalmistule on ta ka maetud. See viimane ja muidugi ka asjaolu, et pidime ennast kusagil Prantsuse Polüneesiasse sisse möllima, meid Atuona-sse tõigi. Esialgne plaan oli kiire külastus, 1-2 päeva, ja siis kohe edasi teistesse looduskaunitesse kohtadesse. Nimelt ei ole Tahauku laht matkapurjetajale kõige mugavam peatuskoht. Esiteks on laht väike ja enamus sellest on reserveeritud kaubalaevade manööverdusalaks, teiseks tuleb lahte sisse korralik ookeaniummikas mis ankrus olijaid vaatamata tuulelaine puudumisele kõvasti kõigutab ja kolmandaks asub Atuona küla koos oma poodide ja kohvikutega Tahauku lahest nelja kilomeetri kaugusel ja ühistransport on olematu. Vaatamata plaanidele me siit nii ruttu minema ei saanud. Sissemöllimine kohalikus Gendarmerie-s oli kiire ja mugav, täita tuli ainult üks blankett. Kontor oli lahti isegi laupäeval ja “ülemused” olid lõbusad. Seega punkt (1) meie neljapositsioonilises plaanis sai täidetud sujuvalt. Teise punktiga nii hästi ei läinud, sest võimalik, et külastajate vähesuse tõttu oli Gauguin-i muuseum nädalavahetusel suletud.(Käisime seal siiski ära esmaspäeva hommikul.)

Selle asemel tegime ära punkti (3) ja ostsime veidi ülikallist söögi- ja joogikraami. Ülejäänud nädalavahetuse kasutasime jalutuskäikudele.

Muuseas käisime ära Gauguin-i haual.

Vihmane ilm on hea paadi pesuks.

Esmaspäeval postkontoris selgus, et meie punkt (4), internetiühenduse hankimine, ei suju nii lihtsalt nagu oleks võinud. Põhimõtteliselt oli lahel korraliku tugevusega tasulise WiFi signaal, aga nagu selgus postkontoris, olid olid nii WiFi ettemaksukaardid kui ka kohalikud mobiilikaardid transporditöötajate streigi tõttu juba kahe nädala eest otsa lõppenud. Katsetasime veel ühte internetikohvikut, kus viie euro eest ostetud tunni jooksul saime sisse tõmmatud kolm spämmi. Saime aru, et meie rahulik matkapurjetaja elutempo on selle koha jaoks liiga kiire ja meie eelarve Prantsuse riigi rahast rikaste pärismaalaste jaoks liiga väike. Meie õnneks oli üks kohalik ettevõtlik naisterahvas pannud 300m kaugusele sadamast, looduslikult äärmiselt kaunisse neemetippu püsti varjualune – internetikohviku (kohviku selles mõttes, et külmkastist sai osta jahedaid mahla- ja õllepurke) kus ööpäev netti maksis umbes 4 eurot. Tädi ja mahlakast olid kohal küll ainult 9-11 hommikul, aga nett venis kohaliku usinusega ööpäev läbi. Pooleteise kuu mailide allalaadimine sisustas meil siin parema osa teisipäevast, aga vähemalt olime pika ülesõidu järel jälle maailmaga ühenduse saanud.

Tegelikult, ega see laht siin nii paha polegi kui kohalikku ellu sisse elada ja vanadelt olijatelt saadud nipid kasutusse võtta. Näiteks ankurdada on vaja kahe ankruga, nii et vöör jääb lahesuu ja sissetuleva ummika suunas, siis kõigub laev põhiliselt üles-all ja mitte nii palju küljelt küljele. Looduse poolest on kõik niikuinii äärmiselt võimas – kõrged mäetipud ja lopsakas rohelus kõikjal ümberringi.

Külla pääsemise ja toidu järel käimise teeb lihtsamaks asjaolu, et kohalikud on üsna altid hääletajaid peale võtma.

Märkimata ei saa jätta ka siinsete purjetajate aktiivset seltsielu. Enamusel siin ankrus olijatel on ju seljataga kümneid päevi pikk mereretk Panamast, Galapagoselt, Mehhikost või Kaliforniast. Sündmusi, mida meelde tuletada või elamusi, mida jagada jätkub rohkem kui üheks koos istutud õhtuks.

Neil Tšehhi päritolu poistel, kes toimetasid Uus-Meremaa purjekat Panamast Uus-Meremaale oli parajagu käsil pesupäev, aga nad leidsid siiski aega meile kohaliku elu vihjeid jagada.

Kutsusime nemad ja veel paar uut sõpra õhtul laeva külla.

Kibelesime siiski edasi purjetama. Tahtsime näha Hiva Oa põhjakülje lahtesid ning loomulikult ka ülejäänud siinseid saari.

Lahkusime La Playita marina kõrvalt ankrust esimesel võimalusel ja sügava kergendusetundega.

Ka siin valitses Panamale iseloomulik ükskõiksus ja ebakompetentsus. Kui soovisime kütuse ja vee võtmiseks kai äärde tulla, siis osutus, et see maksaks lisaks kütuse ja vee hinnale veel mitukümmend eurot “dokkimistasu”. Neelates alla selle üllatuse saime veel teada, et ei, täna enam kütust ei saa, sest kell on juba neli! Tulge homme. Õnneks mulle meenus, et homme on laupäev ja kohe selguski, et ei, kai äärde siiski homme enam ei saa, sest see on okupeeritud turismilaevade poolt. Tulge esmaspäeval! Otsustasime hoopis kaks kanistrit juurde osta ja mõned tankimistiirud jullaga laeva ja kütusetankla vahel teha. Vee jaoks ei jätkunud enam energiat, aga kuna olime Shelter Bay-s mageveepaagi täis pannud ja kanalis vett eriti ei kulunud, siis see meile muret ei teinud. Pealegi on meil olemas magesti. Niipea kui tõusis mõningane põhjatuul (16. aprilli õhtupoolikul) hiivasime ankru ja võtsime suuna edelasse.

Olime juba otsustanud, et Galapagosele me ei lähe. See jättis meile valiku mööduda neist saartest kas ida- või lääne poolt. Soovitus aprillikuuks on purjetada reipalt ida poolt Galapagost kuni kolme kraadi lõunalaiuseni ja siis jätkata läänesuunas kuni need saared seljataha jäävad, enne kui kurss otse Markiisidele võtta. Võimalik, et see ei olnud tänavuseks aprilliks parim plaan. Esialgne põhjakaaretuul asendus paari päeva pärast vaikuse ja vastutuulega. Tegime mida saime ja purjetasime kord läände ja siis jälle kagusse ning kui tuul vaikis, motoriseerisime edelasse, eesmärgiks võimalikult kiiresti lõuna poole ekvaatorit kirdepassaatidesse jõuda. Ekvaator saigi ületatud üheksa ja poole päevase purjetamise järel, aga isegi siis, kui jõudsime ihaldatud kolme kraadi lõunalaiuseni ei olnud passaate kusagil. Kord midagi nagu tuli ja siis tuul jälle kadus.

Üritasime sõita kord suurpurje ja genuaga

ning siis jälle väljapoomitud eespurjedega.

Vaikses tuules ja suures ummikas hakkas suurpuri tugevalt klõmmima ja taas purunes suurpurje poom. See väga muret ei teinud, sest lootsime lõviosa ülejäänud ligikaudu 3000 miilist tagantuules ja liblikas purjedega läbida. Parandasin igaks juhuks siiski grootpoomi kaasasolnud paksu kevlarkanga ja epoksiga ära. Selgus, et see oli hea mõte – tuul jätkas keerutamist ja nõrgas külgtuules oleksime me ilma groodita väga aeglased olnud.

Kui kiirust ei ole, siis kala ei tule. Vaikse ilmaga on hea kala püüda, aga riputa tamiili otsa mida tahes, trollimiseks on vaja, et laev liiguks.

Tegin ajaviiteks uusi lante olemasolevatest toorikutest.

Siiski kui saime jälle tuult, tuli ka kala. Seekord mingeid makrellilaadseid, nii 50cm pikkuseid. Selline kala on kahele üheks söögikorraks päris paras.

Kasutasin vaikset ilma põhja alla kasvanud metsa puhastamiseks.

Mõnevõrra pakkus tegevust veel poomi purunemisel kinni kiilunud grootvall, mille vabastamiseks tuli tugevalt kõikuva paadi masti ronida.

Purunes ka DuoGen-i kinnituskõrv ja võlli ots.

Needki said käepäraste vahenditega parandatud. Seni peavad.

Põhiosas möödus meie 40 päevane ja 4000 miiline teekond Markiisidele siiski süües, magades ja lugedes.

Ruu tegi pilte ja kirjutas memuaare

Et mitte pimedas Hiva Oa-le jõuda, jätsime ööseks üles ainult genu. Hommikupoole tuul vaikis ja nii me mootorpurjetasimegi viimased viis tundi kuni ankrupaigani Atuona küla lähistel Tahauku lahes.

Siin oli enne meid juba paarkümmend jahti, nii mõnedki neist juba varem kohatud.

Lõpuks ometi Polüneesias!

Ankrus Ua Huka saaarel Hane lahes. Hiva Oa-lt oli siia 56 miiline üleöösõit. Koidikuks olime kohal. Siin lahes tundub isegi mingi WiFi olevat.

Ankrus Hiva Oal Hanaiapa lahes. See on maaliline koht. Mäenõlvadel vaheldub pruun kalju erkrohelise metsaga. Vesi on kutsuvalt sügavsinine ja läbipaistev.