Ankrus Nuku saare varjus mõnekümne meetri kaugusel, rahus ja vaikuses. Neiafu internet kadus ja meie ostetud internetiaeg jäi kasutamata. Mis teha?

Vavau saarel Neiafu küla juures poi otsas. Sissemöllimine läks lihtsalt ja aegagi kulus vaid 4 tundi. Nüüd võiksime legaalselt kolm kuud Tongal olla.

Teel Rarotongalt Niuele jääb rajale praktiliselt vee alla vajunud Beveridge atoll. Sellest atollist on järgi jäänud ainult praktiliselt veega samas tasapinnas olev korallrõngas, ei ühtki puud ega midagi muud üle veepinna ulatuvat kui üks laevavrakk ja murdlained. Küll aga on siin väga hea ankrukoht puhkuseks ning kalade vaatluseks. Läbipääs atolli on nii sügav ja lai, et seda võib ka öösel üritada. Parem ilmselt siiski mitte, sest kaardistatud on see koht üksnes siin käinud purjetajate eskiisidega ning GPS-teekonnapunktidele lisaks on kasuik ka visuaalne pilotaaž.

Meie sisenesime läbipääsu lõuna ajal kui päike oli kõrgel ja veidi seljataga. Siis on vähimgi sügavuse muutus ning korallide lähedus mere värvi muutusena selgelt näha. Motoriseerisime atolli vastasserva vraki lähedusse ja jäime umbes kolme meetri sügavusele helesinisele liivaväljale ankrusse.

Eemal näha olev tumedam sinine tähistab laguuni ligikaudu 11 meetrise sügavusega sisemist osa. Seal on palju korallipäid kuid õnneks ei ulatu need pinnale nii lähedale, et meie 1.65m süvisega kiilu ohustada. Helesinine madalam osa on korallivaba liivaväli.

Plaan oli siin mõned päevad puhata ning snorkeldada. Nii me tegimegi.

Kadri näitab kuidas lenkala meile paati sai.

Huvitavam kalaelu on seal kus leidub koralle ehk siis riffi läheduses. Sinna läksime jullaga. Tuul oli kõva ja vett tuli näkku kohe hoolega.

Vastu tuli stingray…

…ja palju muidki igasugu elukaid.

Korallide vahel magas suur hai.

Otsustasime teel Tongale sisse keerata Rarotongale. Rarotonga on suurim Cooki saartest. Pealinn Avarua kõrval asuv Avatiu on ainus laevatatav sadam sellel saarel. Kaitsvat korallrahu siin ei ole ja ebasoodsa (põhjakaare) tuule puhul jookseb ummikas otse sadamasse. Kui asi hulluks läheb aetakse paadid ära merele.

Enne Cooki saari ootas meid viis päeva merel. Siin üks päikeseloojangutest.

Eine valmib kambüüsis. Sööme siin ehk isegi paremini kui kodus, sest söögivalmistamisaeg on sisuliselt piiramatu.

Merel on tore looderdada.

Teel Rarotongale läbisime punkti kus olime Lohusalu sadamast täpselt 180 kraadi kaugusel ehk siis teiselpool maakera. Nüüd on kodutee jalge all. Sel puhul tegimae lahti vahuveini ja nautisime Roqueforti juustu.

Läeheneme Rarotongale.

Cooki saartel on saabuvatele jahtidele ranged reeglid. Kõigepealt tuleb saata vorm laeva ja saabumisinfoga. Pärast seda tuleb saabumisandmeid täpsustada kolm, kaks ja üks ööpäev enne kohale jõudmist. Enne sadamasse sisenemist tuleb veel VHF-ga ühendust võtta ja luba küsida. Selle kõige tulemuseks oli, et kui otsad kinni said olid ametimehed meil juba kail vastas. Kogu sissemõllimine nelja ametiisiku kohalolles käis lõbusalt ja kiirelt. Kui olime deklaratsioonis kõigisse kahtlastesse kohtadesse (liha, seemned, spordivahendid, mesi jne.) linnukesed teinud märgiti ainult: “Ah teil on kõik olemas!”. Laevas käis ainult biojulgeoleku mees kes midagi kajutisse pihustas ja viieks minutiks ukse kinni käskis panna.

Cooki terviseks!

Ruu hommikuse kohvikruusiga.

Kinnitutakse siin sadamas nagu Vahemeres – ankur vöörist sisse ja ahtriga kai poole. Vahe on aga selles, et kaile kuigi lähedale tagurdada ei tohi. Probleem pole mitte madalas vees vaid selles, et ummikas kõigutab laeva pidevalt üles-alla ja kai lähedal olla oleks liiga ohtlik.

Kummikas vees ja kinnitatud nii, et sellega saab nööri sikutades kai ja laeva vahel sõita.

Kaipealsel paremal on sadamakapteni maja, ülal on office ja all tualetid-dušid.

Vaade Avarua kesklinnast.

Sadamast kesklinna viib kena rannapromenaad.

Mõned majad.

Taustaks on kõikjal toredad mäeahelikud.

Ruu ja pilt.

Sadamas seisis selline kohalik kaubapurjekas.

Külalisalused kohalike laevade vahel.

Väikesmad kohalikud kalapaadid on endale pärast sadama süvendamist paar aastat tagasi saanud varjulise sadamasopi.

Üks omapärane turistiveo katamaraan.

Isegi keelusildid osatakse siin lõbusad teha.

Kirja- ja muud kastid.

Lind tänavapingilt.

Mõned õied.

See palmilehtedest katusega hütt on turismiinfo.

Kui tuleb hiidlaine, siis peab selles suunas punuma panema. Neid silte on kõik kohad täis.

Meie naabrid Prantsusmaalt.

Hommikul tuli sadamasse kaubalaev.

Noortele meeldib sadamas pommi hüppamas käia.

Teel lennujaama vastu Kadrile ja Thorile tegime aega parajaks ühes teeäärses kohvikus mida pidas noor prantsuse päritolu abielupaar. Kutt oli just samal hommikul sõbraga surfamas käinud ning nägi vaalu mängimas ja hüppamas.

Kadri ja Thor jõudsid kenasti kohale.

Tegime nendega kohe väikse tiiru linnas ka.

Rarotonga on üks neist siinkandi saartest kus on jalutus- ja ronimisradu igale maitsele. Näiteks selline ülesaare rada.

Raja ääres oli igasugu puid.

Ja kauneid õisi.

Oli ka mõningaid koduloomi.

Noored papaiad.

Algul läks rada mööda asfalti.

Kui jõudsime külast välja läks loodus lopsakamaks…

…ja rada järsemaks.

Kurul ootas meid kolm kukke, üks ilusam kui teine.

Seal kuskil all on meie sadam.

Ronisime nii kõrgele kui saime.

Tipus.

Ees ootasid uued mäeribid ja orud.

Rada muutus üha maalilisemaks…

…ja peatselt jõudsime mägioja äärde.

Sõnajalavõrsed näevad välja tõeliselt lummavad.

Veidi enne rannikut sai ojast juga.

Tagasi laeva sõitsime bussiga. Nii oodatakse siin bussi – lill juustes ja varbad liivas. Lill on vasakul – neiu ei ole vaba.

Nüüd oli meil matkakihu sees ja juba ülejärgmine päev oli tee taas jalge all.

See on Arai te Tonga marae, siinkandi tähtsaim.

Laulusõnad ka, neile kes viisi peavad.

Läbi kevadise vee.

Mööda kohalikest vaatamisväärsustest.

Sukeldusime taas külluslikku rohelusse.

Sellele koerale meeldis samuti matkamine.

Puud läksid üha keerulisemaks.

Ja rada läks järsemaks.

Kui ronimisest küll sai, siis tulime tagasi orgu liblikaid ning muud ilusat vaatama.

Võtsime kaasa mõned teeäärsed papaiad.

Vaated orust.

Kits kärneriks.

Jõele suplema kogunenud kohalikud.

Alofi sadamas Niuel poi otsas. Ilm on palav, aga veidi sompus. Mingi madu ujusjust mööda. Lähme ennast sisse möllima.

Ankrus Beveridge riffil 3-s meetris helrsinises vees. Riff üle merepinna ei ulatu. Atollist on näha ainult murdlained.

Avatiu sadamas Cooki saartel oma ankru ka kai vahel. Enne meid oli siin vaid kaks jahti ja pärast tuli veel üks. Vaated ümberringi on imeilusad.

Täna, 13. augusti hommikul kell 9.45 eesti aja järgi olime kodust vaadates täpselt teisel pool maakera. Nüüd on kodutee jalge all.

Meie viimaseks stopiks Prantsuse Polüneesias oli planeeritud Bora-Bora. Juba see nimi tõstab silme ette kujutluspildi erksinistest vetest, kõrguvatest kaljutippudest ja kuldkollastest palmirandadest – tõeline troopiline paradiis. Ja seda ta ka on, kuigi ehk mitte oluliselt erinev teistest “seltskonnasaartest” ja ehk vähemgi eksootiline ning naturaalne kui Tuamotu atollid või Markiisid.

Bora-Bora kaunis profiil paistab ära juba naabersaarele Raiateale. Lähenedes lisandub veel emotsiooni tugevdavaid detaile.

Bora-Borat ümbritsevas korallirõngas on ainult üks, Teavanui läbipääs.

Oleme praeguseks juba harjunud korallide vahel seiklema, samuti on veeteed siin korralikult tähistatud nii, et stressi ei ole. Silmad tuleb siiski lahti hoida ja parem kui polariseerivate klaasidega prillid ees on.

Vaitape, Bora-Bora suurima asustatud koha, reidil oli ka meile juba tuttav mastidega kruiisilaev.

Õhtul rullis selle meeskond purjed osaliselt lahti ja süütas hulgaliselt tulesid, lihtsalt ilu pärast

Jälle üks “jahtklubi”.

Vaitape ise näeb üsna maalähedane välja.

Üle poole poodidest müüvad pärleid. Pärlilett oli isegi Super U supermarketis.

See jahtklubi oma nimes kasutav restoran asub Vaitapest veidi põhja pool.

Sinavad veed, palmirannad ja kaljused mäed…

Ühtegi jalutus- või matkarada meil identifitseerida ei õnnestunud. Turistiinfost öeldi, et võtke giid. Tuletab kangesti Kariibi banaanivabariike meelde. Kõrvalteed viivad majade hoovidesse. Parema vaate saamiseks on need kasutatavad, aga kuhugi edasi nende kaudu ei pääse.

Tegime ka sellele saarele jalgratastega ringi peale ja nautisime avanevaid vaateid.

Ühel puhkepeatusel tegime mõne pildi suplevatest lastest. Selle peale ronisid nad veest ja üritasid meiega juttu teha.

Oli selline lõbus kamp.

Raiatea ja Tahaa saari ümbritseb ühine korallirõngas ja seetõttu oleks nad nagu üks suur saar. Siinseid saari ümbritseva korallrahu ja saarte endi vaheline veeala on paljudes kohtades laevatatav. Sisenemine sellesse vette käib korallirõngas olevate läbipääsude kaudu. Raiatead ja Tahaad ümbritsevas rahus on neid läbipääse õnneks mitu ja nii võib endale sobiva sisenemisaugu vaadata, mõned päevad rahulikus vees ringi purjetada ning siis mõne teise sobiva augu kaudu taas ookeanile suunduda. Umbes taoline oli ka meie plaan Raiateal.

Sisenesime Iruru läbipääsu kaudu.

Sisenemine oli lihtne, sest mõlemal pool auku on väikesed palmidega motud mis paistavad ära juba mitme miili kauguselt.

Ankrusse jäime Iruru läbipääsu taga avaneva Faaroa lahe tippu.

Kuna õhtu oli alles noor otsustasime julla kohe vette lasta ja lahte suubuvat Aoppomau jõge vaatama minna.

Jõesuue on lai, aga madal. Kohati turritavad jõest välja sajupäevade suurveega allavoolu triivinud puutüved.

Lisaks on jõevesi kaldamudast pruun nii, et põhi hakkab paistma alles siis kui päramootori vint juba põhjas suristab.

Tiksusime vaikselt ja nautisime veele ulatuvat lopsakat loodust.

Üks kohalik tuli allavoolu vastu ja meid nähes hakkas kohe oma piroogi ümber keerama.

Ütles, et ta on Andre ja et tal on jõekaldal puuviljaaed mida ta meile hea meelega tutvustaks.

Meile lisandus veel üks paaditäis sakslasi-šveitslasi.

Siin me olemegi Andre banaanide ja kookospalmide all.

Meele teeb rõõmsaks see pirakas papaia. Hetkel on see kõlbulik vaid salatiks kuid mõne päeva pärast peaks juba küps magustoidupuuvili olema.

Aias kasvas ka umbrohtu.

Andre ja banaanikobar.

Pärast aiakülastust sõitsime veel piki jõge ülesvoolu. Ühe käänaku taga sattusime kokku selle idüllilise paatkonnaga.

Jõeveel ujusid hibiskuseõied.

Kohati kaardusid puuvõrad üle kitsaks jäänud jõe.

Saime Andrelt kaasa joogi ja söögipoolist.

Need banaanid hakkasid valmima kahe päeva pärast.

Meile jätkub neist tükiks ajaks.

Järgmisel hommikul liikusime mõned miilid lõuna poole Hotopuu lahte.

Lahesuudmes oli keegi eraldiseisvale korallrahule maja ehitanud.

Vee värvi järgi on ilusti näha miks see poi just seal on. Laguunis on punased poid saare pool ja rohelised saart ümbritseva korallrahu pool.

Jäime ankrusse Teavamoa läbipääsu vastas olevas Hotopuu lahes, sest siit lühikese jalutuskäigu kaugusel asub Polüneesia tähtsaim ja suurim Taputapuatea marae. Põhimõtteliselt oleks sobinud ka kõrvallaht Opoa, aga seal oli juba enne meid mitu purjekat ankrus ja poi otsas ning kõvasti muudki turistikisa ja -kära.

Aerutasime kaldale…

…ning panime paadi posti külge ketti. Ma ei usu küll, et keegi meie kulunut jullat väga himustaks, aga selle kaotsiminekuga me ka riskida ei saa. Tagasi tulles selgus, et olin sellist lukku kasutanud mille võtit meil kaasas ei olnud. Ruu soostus paati ujuma ning õige võtme tooma. Ta on meil tõeline ujur.

Siin lahes oli peale meie ankrus veel vaid kaks inimtühja kohalikku purjekat.

Palmid rannatee ääres.

Taputapuatea marae on tõesti muljetavaldav koht. Suur kaldapealne ala on kaetud kivisillutise ja -müüridega.

See on unu.

Karpidega kaunistatud laavatükk.

See marae asub otse Teavamoa läbipääsu vastas ning oli mõeldud siitkaudu sisenevate külaliste vastuvõtu ja kogunemiskohaks.

Põhiobjekt külastatud, vaatasime veel niisama läheduses ringi.

Puhkevõimalus igale maitsele.

Pilt kellegi majaesisest.

Üks tõsiselt kõhn koer. Tõenäoliselt taimetoiduline.

Üks traktor enam palju “rohelisem” olla ei saa.

Veel mõned teeäärsed õied.

Järgmisel päeval liikusime taas piki saare kallast edasi lõuna poole.

Ankrusse jäime saare lõunatipu lähedal motu Naonao kõrval. Vesi meie all on ainult kaks meetrit sügav. Veidi eemal, tumesinisel alal, on vett üle kolmekümne meetri.

Päiksepaiste vaheldus vihmahoogudega.

Kasutasin ära vaba aega ning nühkisin “habemest” puhtaks poole paadi põhjast. Rohkem ühel päeval ei jaksa.

Järgmisel päeval rühkisime taas edasi, nüüd juba põhja poole.

Toamaro motu kõrval poi otsas. Vett kolm meetrit. Korallivaba liivalagendik on nii suur, et ankurdama mahuks veel mitu purjekat.

Korra, kui ma parasjagu paadipõhja teist pool nühkisin, käis mind uudistamas pirakas stingray. Kahjuks pole meil hetkel veealuse pildistamise võimalust. Põhjaelu on siin ka kokpitist kenasti vaadeldav. See mürgiste ogadega kala on pildistatud purjekast, läbi veepinna.

Päiksepaiste vaheldus taas vihmahoogudega.

Vahel on hea niisama istuda, kohvi või teed limpsida ning pilvi lugeda.

Palmid motu Toamarol.

Mõnekümne sentimeetrine vesi motu ümber.

Meie viimane õhtu Raiateal osutus eriti kauniks.