Ankrus Vaikses ookeanis, Playita ankrukohas. Kanali läbimine oli vahejuhtumiteta, aga tüütu

Ankrus Gatuni järvel. Homme edasi Vaikse suunas.

Eesti aja järgi täna 21.00 algab meie teekond läbi Panama kanali. Tegelikult jõuame me esimestesse (Gatuni) lüüsidesse alles 5-6 tundi hiljem. Kui sedagi, sest nagu me aru oleme saanud on siin hilinemised tavalised. Kanalist läbi saamine võtab 2 päeva, sest esimesel päeval jõuab valges hädavaevalt Gatuni järvele kus tuleb poi küljes ööbida ja järgmisel päeval jätkub teekond üle Gatuni järve ning läbi Gaillard Cut-i Pedro Miguel-i ja Miraflores-e lüüsideni. Teise päeva õhtuks peaksime olema juba ankrus Vaikses ookeanis.

Seni oleme tegelenud viimaste ettevalmistustega. Parandsime ära oma spinnakeripoomi.

Saime kätte kokku keevitatud ja tugevdatud autopiloodi õla.

Ning panime selle paika.

Ameerikast saabus uus varupiloodi ajam ja juhtpult.

Idee oli saada kaks sõltumatut autpilooti nii, et kui ühega midagi juhtub, siis piisab ühe lüliti vajutamisest, et teine tööle hakkaks. Õnneks olid meil ülejäänud vajalikud osad varuosadena juba olemas.

Paigaldustöö algas kambüüsi tagaseina modifitseerimisega.

See oli tolmune töö.

Kasutusse läksid vana piloodi ajami kett ja hammasrattad.

Küll aga oli ketti vaja lühendada.

Selle tööga saab igaüks kel kunagi mootorratas on olnud ilma stressita hakkama.

Siin siis meie Arnold II kogu oma iluduses.

Ja ta töötab.

Kambüüsi tagasein on taas paigas.

Akusirr ja mees saavad nüüd väheke puhkust.

Päris kogu aeg me paadi korrastamisega ei tegelenud. Shelter Bay ümbrus on avastamist väärt. Ühel päeval külastasime lähedast plaaži.

Ruu ja “hai”.

Suure süvisega laevad on ankrus väljaspool muule.

Järjekordne koralliliivaga palmirand. Kookospalmidega loomulikult!

Pähklipüük käepäraste vahenditega.

Töötab!

Ujumine on alati hea.

See lind seal puu otsas on iibis.

Ja need on mingid kohalikud kullid.

Imelikke ja tundmatuid taimi kohtab igal sammul.

Puhkehetk puu varjus.

Suur kööginuga lahendas pähklit kenasti.

Käisin veel korra mastis, et väsinud tekitule pirn välja vahetada. Mastis käimine on juba nagu sahtlist lusika võtmine — paar liigutust millele eriti ei mõtlegi ja ongi valmis.

Panime veel besaanile paiga.

Ühel pärastlõunal tutvusime sadama bussiga linnas käies imetoreda Kaliforniast pärit purjetaja Kathi-ga kes koos abikaasa Don-iga purjetab 1961 aastal valminud 35 jalase Robb-iga. Robb 35 on fantatiline puust purjekas mis sisaldab suurel hulgal põnevaid konstruktsioonilahendusi. See purjekas on neil olnud viimased 32 aastat.

Kuna info on, et Vaiksel ookeanil on süüa vähe ja see on kallis, siis ostsime kolm suurt kärutäit sööki ja jooki. Õnnekombel on meil mahukas paat nii, et see kõik kadus mõne hetkega nagu hundi kurku.

Siinsamas sadama lähedal on mitu huvitavat jalutusrada. Enamus neid läheb mööda kunagisi militaarrajatisi, aga see eriti ei sega, loodus on nii võimas.

Teel vedelevad mõned puulehed.

Üsna suured sellised.

Siplgarajad on nagu väiksemad külavaheteed Eestis.

Kinnikasvanud militaarmaastik.

Rada viib mingi lahesopini.

Saintsidelt on Guadeloupe läänesaare Basse Terre lõunanukani ainult mõni miil. Suundume vikerkaare alla.

Veel kümmekond miili ja olemegi jõudnud Guadeloupe pealinna Basse Terre (jah, sama nimi nagu saarelgi) juurde ankrusse.

Kuna olin just alustanud suuremat kummikaparandusaktsiooni ja liimi instruktsioon nõuab paigale enne täispumpamist vähemalt 24 tundi rahu, siis sel päeval julla vette ei lähe. Mõned päevad tagasi panin kummikale 3 paika. Kahjuks ei jäänud suurim neist pidama ja nii pidime viimased päevad pumpa pidevalt kummikareisidele kaasa vedama. Olin selle paiga lollist peast üle vana paiga kleepinud ja ühendus ei tulnud tihe. Nüüd võtsin vana paiga korralikult maha ja panin uue suure paiga üle kogu kahtlase osa. Las nüüd kuivab rahus. Ei tahaks seda tööd kohe jälle uuesti ette võtta.

Kes soovib võib kaldale ujuda. Ja täpselt seda kärsitud Ruu ja Kadri otsustasidki teha. Kerged kleidid ning mõned eurod läksid prügikottidesse mis seejärel õhku täis puhuti ja korralikult õhupalliks seoti. Nii jäävad need vee peale ujuma ning kui veidi veab, siis ei saa ka nende sisu märjaks. Kotid vette ja juba naisterahvad kalda suunas kadusidki.

Et aega paremini ära kasutada panin magestile uue poldi ja tihendi.

Ega Ruu ja Kadri mulle oma plaane eriti ei tutvustanud. Igal juhul olid nad laevast ära terve õhtupooliku, jalutasid linnas, hankisid kohalikku infot ja tõid kaasa värsket saia ning puuvilju.

Öösel tõusis kuu üle meie järgmise päeva sihtkoha.

Kõrgeim kohalik vulkaan Soufriere on Basse Terre sadamast ainult lühikese autosõidu kaugusel. Järgmisel hommikul rentisimegi kohalikust jalgrattatöökojast auto ja suristasime mäkke.

Rada algas suurejoonelise kivisillutisega.

Peatselt oli aga kõik tagasi normaalis — kivi ja muda.

Kõrgemale jõudes kadus mets ja jäid sõnajalad ning muu selline.

Kord oli midagi ka kaugemale näha…

…ja siis jälle ei.

Kraatrile lähenedes hüppas ninna juba tuntud mädamunahais ning kaljud ja ka rohi oli kohati väävlist kollaseks värvunud.

Kraatrist tõuseb väävliauru.

Õnneks oli rada kraatri ümber tähistatud hästinähtavate kollaseks värvitud otstega postidega.

Vulkaan vaadatud otsustasime teha kõrvalpõike ühe joa juurde.

Pildi allservas on referentsiks üks inimene ka.

Soufriere tehtud võis purjetada edasi Basse Terre läänekalda meile olulisimasse kohta Cousteau nimelisse rahvusparki mis, nagu nimigi vihjab, asub põhiliselt vee all.

Ankurdada saab siin ainult Basse Terre lahesopis, Pointe Malendure-st lõunas. Mis iseenesest on päris kena koht — rohuses lahepõhjas on snorkeldades siin seal näha einestavaid kilpkonni. Need on tõsised elukad, mõni reipalt üle meetri pikk.

Samuti ujub siin kaldakorallide vahel ringi suur valik mitmesuguse kuju ja värviga kalu. Täielikku idülli rikub vaid pisut sume vesi.

Siinsamas kõrval, Pidgeon Island-i all ankurdada ei tohi ja külalisjahtide jaoks on vaid 3-4 valget poid mis on lisaks kahtlaselt kaldakaljude lähedal ja üle 12m jahiga nende küljes olemine nõuab kõva närvi — murdlaine on vaid mõne meetri kaugusel.

See eest on vesi kristallselge ning kalu ja koralle leidub nii järsult sügavusse kukkuval kaljuseinal kui ka madalamas saartevahelises vees.

Kalad otse meie kiilu all.

Pidgeon Island-i alt ei ole enam kaugel põhja pool väikelinn Deshaies. See on väga kena ja üsna hästi kaitstud ankrukoht ja kohe linna kõrval mäe nõlval on tuntud botaanikaaed kus meil oli kindel soov ära käia.

Deshaies-e ankruplats õhtupäikeses.

Kalasupp botaanikaaia tiigis.

Muud kirevad asjapulgad.

Selliseid väiksemat sorti rohelisi on kõik kohad täis.

Nüüd botaanika juurde.

Suur puu.

Nii suur kohe.

Veel üks puu.

Mingid kolibrilaadsed.

See sai just putuka nokka.

Thoril vedas, töömehed võtsid just kookospähkleid palmi otsast maha ja soovijad said kookosvett juua.

Veel ühed rohelised asjamehed.

Ja veel mõned õied.

Kohvikus kõndis ringi selline edvik.

Vaade Deshaies-e ankrukohale botaanikaaia kohvikust.

Üllatus-üllatus, kui me teed mööda tagasi linna poole kõmpisime sõitis meist mööda valge rendiauto ja TÄIESTI JUHUSLIKULT olid autos Heidi ja Scott! Me teadsime, et nad on kusagil Guadeloupel, aga see on suur koht ja kumbki pool ei teadnud midagi teise poole tänastest plaanidest. Kutsusime neid laevale külla ja varsti me sinnapoole ka jullaga vuristasime.

Missugune rõõmus kohtumine!

Homme saab meil täis nädal Shelter Bay Marina-s. Oleme koristanud ja pesnud paati, tegelenud parandustöödega ja pisut puhanud. Sadamast väljas käisime vaid korra — marina bussiga Colon-i lähedal 4-Alto kaubanduskeskuses  toitu ja paadividinaid ostmas.

Grilli asemel on seekord sünniäevapannkoogid.

Ja siin on argipäev laevas. Alustasin varupiloodi paigaldusega. Pildi all paremas nurgas olev vana piloodi ajam saab asendatud Ameerikast tellitud uue ajamiga. 

Eile tegime esimese väikese avastusretke sadama lähistele. Shelter Bay Marina on tehtud endisesse Ameerika sõjaväebaasi ja kogu ümbrus on täis mahajäetud sõjaväeehitisi.

Pilt tuleb kuidagi tuttav ette. Suur erinevus Eestiga võrreldes on muidugi troopilise looduse võimsus — muutused mis Eestis toimuks kümne aastaga toimuvad siin aastaga.

Betoontrepp eikuhugi.

Metsas elavad ahvid.

Uus palmileht on alul terav nagu antenn.

Mõnes majas on sees ka Panama sõjavägi.

Ruu ja mahajäetud lennuväli.

Paar linnupilti ka. See rästalaadne on kalakaatri outriggeri otsas.

Kuni tuult ei ole on ka siin võimalik istuda.

Köögi mageveepump ei viitsi enam eriti vett anda ja läks hooldusse.

Õnneks on varuosad seekord kapist võtta.

Ruu tegi öösel peegelsileda veega marinast pildi.

Täna tulid ahtrikajutist välja jalgrattad, et kimatada 9 km kaugusel, Chagres-e jõe suudmes, asuvat Fort San Lorenzot vaatama.

Väntasime vaikselt mööda troopilises metsas looklevat asfalti ja imetlesime vaateid.

Metall ikka puidu vastu ei saa.

Fort San Lorenzo ehitati kunagi kaitsmaks inglise piraatide eest hispaanlaste Chagres-i jõge mööda saabuvaid kullakoormaid.

Fordist on hea vaade Chagres-i jõe suudmele.

Veidi kohalikku loodust.

Vaade Fort San Lorenzo-le Chagres-i kaldalt.

Väike plaaž mõned kilomeetrid tagasi kanali suunas.

Plaažil õlut nautimas.

Ruu ja puu.

See oja suubus merre kohe plaaži kõrval.

Jõudsime tegelikult Panamasse juba üle nädala tagasi. Aga et kõik algusest peale ilusti ära rääkida, siis peame alustama sellest kuidas 23, märtsil hommikukohvi ajal nii umbes kell üheksa prantsatas spinnakerpoom vastu reelingut pooleks ja kostis autopiloodi alarm. Muidugi, paat oli ennast taganttuulest pooltuulde  pööranud. Vaid mõni hetk tagasi oli kõik Dandy ja plotter näitas lainelt alla surfates üle 14 sõlme.

Seda oli ilmselt liiga palju. Avasin ruttu ahtrikajuti luugi ja pilt mida nägin ei olnud rõõmustav. Piloodi ajamit roolipalleriga ühendav 10mm roostevabast õlg oli 4/5 osas katki ja ülejäänud osas kõveraks väändunud. Õnneks puudutasid vigastused ainult rooli ühendust autopiloodiga. Roolirattale minevad trossid ja nende õlad olid endiselt paigas ja terved. Ühendasin piloodi ajami kiirelt rooli küljest lahti ning palusin Ruu rooli. Ise asusin vööritekil mäsu koristama — sisemine eespuri alla võtta ja spinnakerpoomi jäänused kokku korjata. Tuul oli endiselt kõva ja kiirus ei langenud ka ainult ühe väljapoomitud eespurjega alla viie-kuue sõlme. Kes küll mind õpetaks ettevaatlikumalt purjetama? Proovisin veel korraks meie vana, roolirattaga ühendatud varupilooti, aga see ei saanud kõrge ahtrilainega paati kursil hoitud.

Loomulikult ei käi jamad ühekaupa. Õnneks on enamus neist pisikesed. Nagu näiteks: ilma mingi põhjuseta tuli ühendusest lahti üks kevadel paigaldatud reelingutrossidest,

lagunema hakkas meie eelmiselt Trollilt päritud Eesti lipp

ja veidi tõsisemas noodis — katki läks generaatorit propelleriga ühendav messingmuhv. (Pane tähele ka päikesepaneeli asendit — oleme troopikas ja päike kõrvetab otse seniidist.)

Propigeneraator on öisel purjetamisel meie ainus energiaallikas ja kui me külmadest jookidest ei taha loobuda, siis hädavajalik. Asendasin muhvi kiiremas korras klaasriide ja epoksiidvaiguga.

Vahel käis meil ka külalisi nagu see vähem kui miili kauguselt möödunud Norra tanker

või see öösel meie küüti hääletanud lind.

Lendkalu sai igal hommikul tekilt minema loobitud.

Nüüd oli käes tõelisus mida olin reisi jooksul mõned korrad eriti kurja košmaarina unes näinud — piloodid ei toimi ja üks meist peab kogu aeg roolis olema. Taganttuules sõites ei ole jahi roolimine kahe sõrme tegevus. Iga ahtrist saabuv lainemürakas üritab paati kas vasakule või paremale kursilt ära keerata ja kui jääd hiljaks piisava jõuga vastupöördeks, siis leiad jahi hetke pärast 50-60 kraadi võrra kursilt kõrvale pöördununa. Niisiis käima läks uus rutiin: päeval roolime Ruuga kumbki ühe tunni ja siis anname rooli üle, öösel üritame 2-3 tundi järjest roolis olla, et teine meist korralikult magada saaks. Üllataval kombel see rutiin töötas ja üleväsimust ei tekkinud. Põhimõtteliselt suudaks nii nädalaid eksisteerida. Loomulikult jäid ära toredad ühised söögivalmistamised ja mõnusad koos einestamised. Kõige rohkem oli kahju meie rituaalsest õhtusöögijärgsest kinoseansist.

Tuul andis peatselt järgi ja liigse kiiruse asemel hakkas muret tekitama mõttettu loksumine. Roolimine võttis enam vähem sama palju energiat sõltumata sellest kas läksime pärilainet kuue või kahe sõlmega.

Õnneks sai meie 35 aastat vana varupiloot nüüd rooli keeramisega hakkama ja andis meile ühe vaba õhtu ning öö. Nagu nõiaväel ilmus lauale lasanje.

25. märtsi hommikul oli selge, et me selle tuulega järgmise päeva õhtuks kanali suudmes asuvasse Shelter Bay Marinasse ei jõua ja käiku läks plaan 2. Muutsime kurssi 90 kraadi ja põrutasime San Blas saarestiku pealinna Porvenir-i suunas. See on üks sadamatest kus on võimalik ennast Panamasse sisse möllida ja kuuldavasti tunduvalt väiksema bürokraatiaga kui kanali suudmes Colon-is. Olime endile Shelter Bay-s koha broneerinud, aga kuna tegime vahepeal nii head sõitu, siis oli meil bronnini kolm päeva varuks ja pidevalt käsitsi roolides tundus see vahemaa päevahüpetega teha väga meeldiv alternatiiv. Pealegi on San Blas saarestik tuntud kui Panama pärl — üks kauneimaid kruiisimispiirkondi Kariibi meres.

San Blas paistab läbi siinkandis kuival perioodil nii tavalise hägu.

Porvenir on praktiliselt olematu koht. Pisike saar hotelli, lennuvälja ja ametnike majakestega. Kui siin ei oleks tolli ja immigratsiooni, siis ei tuleks selle saare alla ankrusse eriti keegi.

Panime ennast paika ühe väga mahajäetud olemisega Norra paadi kõrvale.

Siiski on siinsamas lähedal veel paar saart mis on tihedalt kaetud Kuna indiaanlaste onnidega. Elu ja saginat on kõvasti.

Meie juurde ja meist mööda sõidab mitmesuguseid kohalike indiaanlaste meresõidukeid.

Üle hulga aja kohtasime jälle ka üht vennasrahvaste laeva: siin on Leedukad oma uhke puidust kuunariga.

Nagu mujalgi Kariibi mere kallastel on ka siin näha mitmeid mere poolt kaldale uhutud purjekavrakke.

Siin on kohalik vigurivänt meiega äri tegemas. Küll lubas uue spinnakerboomi meie katkenu asemele tuua või siis jälle puu ja juurvilju või mida tahes muud muretseda. Põhiline, et raha oli ette vaja saada. Andsime talle dollari sooda ostmiseks ja mõned lisaks “puuviljade” eest ning rohkem me teda ei näinud.

Käisin veel korra veeliini kadakase pannilabidaga üle

ning Ruu tegi loojanguaegse ujumistiiru.

Purunemistest rääkides, gaasiballooni vahetamise käigus sain lahti surveregulaatori vindi viimastest jäänustest. Söögivalmistamine toimub kuni paranduslahenduse või uue Camping Gas-i regulaatori (Prantsuse värk) leidmiseni matkapriimusel.

Saabumisõhtul õeldi mu sissemöllimissoovile vastuseks Manjana. Siin siis kapteni teine katse meie kohalolekut legaliseerida.

Veidi üle viiesaja dollari vaesemana lehvib saalingus kollase asemel Panama lipp. Siinne bürokraatia ei ole odav. Ja kanali läbimise kuludele ei ole veel eriti mõtlemagi saanud hakata.

Järgmiseks õhtuks jõudsime ankrusse pisikeste kaljusaartega ümbritsetud Isla Lintoni alla.

Isla Lintoni-il elavad ainul ahvid. Neid polnud näha, küll aga oli neid kuulda.

Üksildasena end siin ei tunne. Mõnesaja meetri kaugusel on üks selle kandi tuntumaid paadihoiukohti: Panamarina.

Päike loojus nagu ikka naabri paadi taha

ja õhtusöök (pytti-panna) valmis taas gaasipriimusel.

Edasi läks teekond kanali suuet kaitsvate muulide suunas. Vupsti muulide vahelt sisse. Selleks peab luba küsima. Vastuseks meie ühendusevõtule käskis Christobal Signal Station meil purjed ära koristada ja kiirust juurde panna – iga mõne minuti järel väljus või sisenes muulide vahelt mõni laevamürakas. Purjekad tunduvad siin kohatuna.

Üle hulga aja on taas päris kena tunne kai küljes olla.

Temperatuur kõigub 30 ümber ja loodus on tõeliselt troopiline.

Shelter Bay Marina on päris suur ja kohti leidub nii super- kui ka tavalistele jahtidele.

See on marina madalam väikeste paatide kai.

Õhtul tuli vaim peale ning nüüd on regulaator taas gaasisüsteemiga ühendatud. Akusirr, varuks olnud gaasilohv, paar roostevaba klambrit ja veidi isevulkaniseeruvat teippi kulusid marjaks ära. Seni peab.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus Isla Linton-i varjus. See on ahvide saar. Passaate ja ookeaniummikat nagu poleks enam olemaski. Ümberringi on igasugu karvaseid ja sulelisi.

Ankrus Porvenir-is, San Bla, Panama. Tuul vaikis ja kanali suudmesse marinasse oleks jõudnud alles öösel. Nüüd möllime ennast siin sisse.

Purjetamine Panama suunas läheb kenasti. Nelja päevaga oleme katnud üle poole kagu teekonna 1070 miilist.