See on üks müstilisemaid kohti kogu Kariibi meres. Aga väga turistlik ja ülerahvastatud. Tegemist on viie pisikese Mayreau lähedal asuva saarega mis ookeanilaine eest on kaitstud mitme korallrahuga. See on logeleja paradiis — kuhugi eriti minna ei ole, aga samas ujuvad su ümber kilpkonnad ja värvilised kalad. See praktiliselt olematu saarestik on nii kuulus, et siia suunduvad terved jahtide hordid ning isegi ankurdamise eest peab raha maksma.
Vesi on siin kristallselge ja paadi vari on põhjas kenasti näha.
Meri on igat värvi…
…ja purjekaid on nii suuri kui väiksemaid.
Snorkeldamine on siin suurepärane, sest vesi on kristallselge.
Täiesti fantastiline on hõljuda vees koos suurte kilpkonnadega.
Ei puudu ka muu elu — meritähed ja loendamatud kalad.
Otsustasime minna uudistama Baratel-i sart.
Täiesti ootamatult kohtasime seal iguaane. Need on umbes meetri pikkused puude otsas elavad sisalikusarnased rohusööjad.
Saari kuhu minna siin jagub. Lootsiraamatuid lugedes tekkis arusaamine, et Grenadalt lahkudes tuleb suunduda väikse Carriacou külje all asuvale tillukesele Sandy saarele. Carriacou on põhja suunas purjetades viimane Grenadale kuuluv saar ja seega pidime me seal igal juhul peatuma, et ennast Grenadalt välja möllida. Milles siis seisneb Sandy Island-i võlu? Esiteks ehk selles, et seal ei ole midagi peale liiva ja mõne noore kookospalmi mis sinna pärast viimase orkaani poolt jäetud puhast vuuki istutatud on. Teiseks, Sandy on siinkandi üks kasutatumaid reklaamitaustu — see on puhas ehe millegi liigseta troopiline saar. Saare külje all poi küljes olles on kokpitist kenasti näha kuidas purjekad ja muud laevad teisel pool Sandyt seilavad. Kolmandaks pidi seal olema tore snorgeldada.
Teel olles möödus meist üks madalamaid vikerkaari mida me kunagi näinud oleme.
Korallide kaitseks on Sandy Islandi läheduses ankurdamine keelatud ja ööbimiseks tuleb kasutada poisid. Poide kasutamise eest tuleb loomulikult maksta, aga vaade oli seda väärt.
Õhtul ajas üles päris hirmuäratava vihmapilve mis meile õnneks siiski kallale ei tulnud.
Carriacou-l endal (Hillsborough-is) ja Union Island-il (Clifton-is) peatusime ainult mõned tunnid, et vastavalt Grenada-lt välja ja St. Vincent-ile sisse möllida. Pärast lummavat Sandy-t ei tundunud nende linnade ankrukahad piisavalt ligitõmbavatena. Enamus Grenadiine (väikesaari Grenada ja St. Vincenti vahel) kuulub St. Vincent-i koosseisu ja need kannavad ühist nime SVG (St. Vincent Grenadines). SVG-ga tutvumine algas meie jaoks Mayreau saare Saline lahega, mis pärast rahvarohket Hillsborough-i ja Clifton-it oli tõeliselt rahulik ja kaunis peatuspaik.
Vaevalt olime saanud ankru sisse kui kohalik restoranipidaja tuli meid vähiga rannale grillima meelitama.
Tegime talle kiirelt selgeks, et meil on paadis hea olla küll, mille peale ta oli nõus meile mõned vähi müüma. Keel hakkas vähisalatile mõeldes vett jooksma ja võtsimegi ühe keskmist kasvu eluka ära.
See oli ka suurim mõõt mille jaoks meil keedupott olemas oli.
Toonika võttis enda peale vastutusrikka vähiliha koorikust eraldamise töö…
…ja mina segasin salati kokku. Maitses kõigile.
Järgmine päev kulus saarega tutvumiseks. Kõigepealt aga värskendav suplus ankrukontrolli ja kalavaatlusega.
Purjekad Saline lahes.
Kaktusesegamets.
Mõni kaktus õitses ka.
Mingi lind. Ei tea kas tal terav ei ole?
Künka otsas oleva kiriku juurest oli kena vaade juba tuldud teele…
…ja veel ees ootavatele Tobago Cay-dele.
Teine variant Mayreau-l peatumiseks oleks olnud maaliline Salt Whistle Bay, aga see oli kuivalt laevu täis ja ainus võimalus oleks olnud minna poi peale. Olime rahul oma ankrukohaga.
Elu laevas käib kiirenevas tempos ja intensiivne puhkus Kariibidel täidab kogu olemasoleva aja. Sellest ka meie vähene internetiaktiivsus. Üritame siiski üht-teist üles tähendada ja ka mõned pildid üles laadida.
St. Davids-ist lahkudes suundusime Grenada pealinna St. George’s-i lähistel asuva Prickly Bay poole. See on lennuväljale lähedane koht ja seega sobiv peatselt saabuvate külaliste vastuvõtuks. Kuna aga suurt kiirust veel ei olnud otsustasime peatuda eravalduses oleva Calvigny saare juures. Seal pidi olema kena snorkeldamiskoht ja muidu ka ilusad vaated. Nii see ka oli. Snorkeldusrõõmu vähendas siiski tugev tuul mis põhjast liiva ja muda üles keerutades veealust vaatevälja vähendas. Vaade saarele oli aga lummav — perfektne haljastus ja arhitektuur ning suurepärane plaaž. Viimasele oleks me soovi korral ka maabuda saanud, sest Grenadal on kõik plaažid kõigile avatud. Mulle pakkus tõelist silmarõõmu saare kai ääres seisev superjaht.
Prickly lahes oli elu tihe. Parimad kohad olid juba hõivatud ja nii jäime ankrusse üsna kaugele sadamast ja ja muudest eluhüvedest nagu pesula ja pood. See eest vaade oli kaunis.
Plaažil kasvasid palmid
ja mõned muud puud millele nime ei osanudki anda.
Kuna vahemaad olid suured ja peatselt pidi ka meie meeskond suuremaks kasvama, siis panime esimest korda sellel reisil ka julla mootorile hääled sisse. Päris sujuvalt see ei läinud, sest viimati olin ma meie kahehobujõulist Yamahat katsetanud mitu aastat tagasi koduaias. Hakkasin juba arvama, et kaasavõetud bensiini ja 2T õli segu oli meie reisi jooksul riknenud, aga vähehaaval sai mootor hääled sisse ja tegi päris kena sõitu. Arvan, et karburaatorisse jäänud bensiin oli aja jooksul vaigustunud ja võttis aega enne kui värske kütus karbussi jälle töökorda sulatas.
Sõbrad Ago ja Toonika olid vaatamata pikale lennureisile reipad.
Lisaks vajalikele varuosadele ja tööriistadele oli neil kaasas ka näiteks karp piparkooke.
Siin paigaldame kodust saabunud mageveedušši survepumpa. Mageveedušš ujumise järel on osutunud ihaldusväärsemaks kui me esialgu arvasime.
Paaki läheb järjekordne 10 l magestatud merevett.
Pärast lühikest laevaeluga tutvumist suundusime saart uudistama. Ilusat ja põnevat on siin palju.
Siin on kuulus leivapuu koos viljadega.
Kaktus või jänes?
Jalutuskäik Prickly Bay kaldal.
Kaldakalju puhub vett välja.
Grand Etang-i läheduse vihmametsa vaatamas.
Termiidipesa.
“Hula” bambused.
Metsatee oli kaetud hibiskuseõitega.
Tee ääres kasvasid muskaatpähklid. Selle “ploomist” saab teha moosi ja õhukesekoorelise “ploomikivi” sees ongi muskaatpähkel.
Edasi viis tee seitsme joa poole. Vaatasime neist üle esimesed kolm.
Jugade juures kasvasid puusõnajalad.
Kruiisilaevad pealinnas St. George’s
Vaade St. George’s lahele.
Käisime koos Toonika ja Agoga veel korra Laura’s Herb and Spice Garden-is. Meile sobis see hästi, sest koht on täiesti fantastiline. Siin näiteks kakaopuu viljad.
Need kasvavad välja naljakalt otse paksudest okstest.
Selle vilja sees on palju maitsva valge säsiga ümbritsetud kakaoube.
Kakaooad lähevad edasi šokolaadivabrikusse kus need kuivatatakse, fermenteeritakse ja jahvatatatakse.
Siin on vaniljeväät…
…ja siin vaniljekaun.
Teel koju nägime kuidas kalurid võrke pesid.
Üllatus-üllatus, meie lähedale olid ankrusse jäänud St. Davids-ist tuttavad Francoise ja Christian. Maitsesime koos piparkooke ja panime kõrvataha soovitusi meie järgmiste sihtkotade kohta.
Õhtul oli kuusirp taas mastitoppide kohal kummuli…
…ning kruiisilaev väljus päikseloojangul St. George’s sadamast.
Tegime talle kiirelt selgeks, et meil on paadis hea olla küll, mille peale ta oli nõus meile mõned vähi müüma. Keel hakkas vähisalatile mõeldes vett jooksma ja võtsimegi ühe keskmist kasvu eluka ära.
“Hula” bambused.
