Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ruu planeerib reisi jätku. Õnneks sai kirjandust päris korralikult kaasa võetud. Internet head raamatut ei asenda.

…samal ajal vööritekil: eespurje UV-kaitse vajab kohendamist.

Selles laevas käiakse mootoriruumis valges ülikonnas.

Kevadel paigaldatud UUS mootori mereveepump oli tugevalt lekkima hakanud ja vajas vahetust. Ühtlasi vahetasin ka soojusvahetis ühe kolmest tsinkanoodist. See oli pooleteise aastaga praktiliselt hävinud.

Kui tööd tehtud, võis saarega tutvumine jätkuda.

Kaardil on näha meie ankrulaht Playa Francesa.

Laava on siin vana ja murenenud. Kui oleks rohkem vihma, siis saaks siin taimed kenasti kasvada.

Siin – seal olid kohalike põllulapid kus nagu näha kasvatati põhiliselt kaktust. Ilma naljata!

Kogu saar on imeline segu mustast basaldist ja valgest liivast.

Selle trimaraaniga olime Lissaboni lähistel koos ankrus ja lasksime kurjal ilmal mööda minna.

Caleta del Sebo peatänav.

Vihma siin eriti ei saja, aga vahel veidi tuleb ka…

…ja hetkega lööb maa roheliseks.

Igasugu imelikke taimi on siin.

Isegi vaikse ilmaga on murduv ookeaniummikas muljetavaldav.

Kohati oleks see saar nagu asfalteeritud.

Tuleb minna sinna üles ja siis jälle tulla tagasi.

Viimane pilk Caleta del Sebo’le ja La Graciosa jääb seljataha. Imeline paik. Parafraseerides Loteraamatu lindu: “Need kes käivad Kanaaridel ja La Graciosal ei käi on meie arvates rumalad”.

See on turistilõks Costa Teguise, Lanzarote. Suurepärane laht öö- või ka pikemaks peatuseks omal ankrul. Palju parem kui lootsiraamatute järgi võiks arvata. Oleme siin ainus purjekas. Need puuslikud on tegelikult rauast ja on heaks orientiiriks õige lahesopi leidmisel.

Vaated ankrust: hotelle ja veel hotelle, plaaže, kohvikuid ja poode ning loomulikult tohutult turiste, sest kuskohas Euroopas sa ikka novembrikuus päikese käes peesitada ja soojas meres ujuda saad.

See on mingi kuninglik onn. Ümberringi oli topelttara kaamerate ning liikumisanduritega, kahe helikopteri maandumisplats ning onni väravate juurde viis Calle Real.

Basaldist saab igasugu asju teha. See maja sulandus kaldajoonde suurepäraselt.

Meie Troll.

See on LAMP.

Ankrus. Kõik korras.

Teine päev Playa Francesa-l ankrus on õhtusse jõudnud. Hea eluga võib ära harjuda. 270 meremiiline teekond Madeiralt La Graciosa-le Kanaari saarestikus sai läbitud kolme päevaga. Nii me planeerisimegi. Arvestame keskmiselt 100 miiliga ööpäevas. See jätab varu ka tuulevaiksete päevade jaoks. Parimad ööpäevased läbisõidud on meil olnud 140 miili alla. Esimene päev puhus korralik tuul ja kimatasime ajuti seitsme sõlmega. Teine päev tuul rahunes ja meie kiirus langes ajuti isegi kahe sõlmeni. Kolmandal päeval otsustasime, et kui soovime enne pimedat sadamasse jõuda, siis läheb mootor käima – puhus nõrk tagantuul mis meile üle kahe sõlme kiirust ei oleks andnud. Algselt oli mõte paar ööd olla Caleta del Sebo sadamas, aga La Graciosa-le kohale jõudes tundus mõte kohe Playa Francesa-le ankrusse jääda palju meeldivamana. Pealegi ei õnnestunud meil sadamaga enne kohalejõudmist kontakti saada ning seetõttu ei olnud kindel kas me sinna üldse koha leiame. Tagasi mõeldes oli see õnnestunud valik. Fantastilise ümbrusega väike looduskaitsealune laht sobib meiesugustele hulkuritele suurepäraselt. Siin saame hommikul esimese asjana kohe vette hüpata ja siis päikese käes kuivada ning kohe taas jälle vette. Või siis näiteks saare küngastele jalutama minna. Kontrollisime ka Caleta del Sebo küla üle. Lisaks sadamale on seal mõned pisikesed poed millest kolm end supermarketiteks nimetavad ja hulgaliselt erineval korratasemel pisikesi kandilisi valgeid maju – tänavad on liivakattega. Minu peas tuletab see meelde filme Marocost. Puid praktiliselt ei ole, ainult mõned palmid ja kaktused. Kõrbeliselt lõunamaine värk. Sama väike lahesopp kus me ankrus oleme meeldib veel päris paljudele – enne meie saabumist oli siin juba 18 purjekat. Tegelikult on see ainus legaalne ankrukoht La Graciosa-l. Seltskond päevade kaupa siiski vahetub, sest üle kümne päeva siin ametlikult järjest ankrus olla ei tohi ja sellekski tuleb vähemalt kümme päeva ette kirjalik luba saada. Meie tegime seda emaili teel.

Puhus kõva põhjatuul ja Porto Santo sadamasse tulid 15 m/s iilid üle madalate mägede. Valik oli kas jääda mõneks päevaks veel Porto Santosse ja tutvuda sügavuti ka saare lääneosaga või liikuda edasi ja saada mingi pilt ka Madeira saarest. Helistasime Funchali sadamasse ja saime vastuse mida me juba oodata oskasime — sadam on täis ja sellise ilmaga keegi kuhugi ei lähe. OK, olime vähemalt oma nime tuttavaks teinud ja küll nad mõne päeva pärast meile koha leiavad kui me ikka ja jälle uuesti helistame. Tegelikult ole meil juba varem plaanis olnud peatuda ka Madeira saare idatipu lähedal Baia de Abra lahes. Põhjakaare tuultega on see igati sobilik ankrukoht ja pidi olema väga kaunis. Meeleolu tõstis fakt, et vaatamata minu mitmekordsele nõudmisele ei olnud marina rahvas millegi pärast nõus meie käest kolmanda öö raha võtma. Öeldi, et kõik on makstud ja minge minema. Nii me tegimegi, lahkusime Porto Santost eespurje ja kainaabrite veidi kaastundlike pilkude all — tuul vilistas ikka kohe päris korralikult. Juba kai äärest minema saamiseks tuli vendrite, otste ja mootori abil veidi trikitada. Öösel oli torm kai küljest ühe sõrme meie kõrvalt koos norrakate Sense 50-ga lahti murdnud ja kainaabrid olid elevil ning väga abivalmid meid teele saatma. 10 – 15 m/s külgtuul mis puhanguti 20 m/s ulatus puhus meid kähku Madeira saarele ja peatselt olimegi püstloodsete kaljude varjus ankrus. Puhkasime seal ka terve järgmise päeva ning nautisime loodust. Isegi kaldale ei viitsinud minna. Osalt sellepärast et tuul oli iiliti kaunis vali ja oleks meid kummikas korralikult märjaks pritsinud ja osalt seetõttu, et lihtsalt niisama oli ka mõnus kokpitist ümbrust vaadata ja elu nautida. Kes ei tea, siis tegelikult on ookeanis ankrus olla parem kohas kus puhub ka mingi arvestatav tuul, sest siis on paat piki tuult ja ei kõigu eriti. Kui aga tuul vaibub hakkab paat isegi tagasihoidliku ummika käes tugevasti kõikuma. Baia de Abra teisel hommikul saimegi Funchali marinast oodatud vastuse — tulge aga, leiame teile koha. Kui vahetult enne sadamasse sisenemist VHF-l üle helistasin (siinsed jahisadamad vastavad tavaliselt kanal 09-l) öeldi, et sõitke sisse, aga koht on teise jahi poordis. Seda oligi oodata. Mida ma oodata ei osanud oli see, et meie kainaabriks oli 63 jalane eritellimus kiire kruiser Red Max: süsikiud mast ja poom, võistluspurjeka kere ja noobel tekk. Suuremad vintsid igaüks maksid umbes sama palju kui meie jahi ostuhind. Naabrid võtsid meid esialgu vastu inglasliku passiivse vastumeelsusega, aga pikapeale sulasid üles ja siis oli juba raske mingit toimetust oma purjeka tekil ette võtta nii et naabritega pooletunnisele vestlusele ei satuks. Selgus, et nad olid Eestis Kuressaare ning mõnes muus sadamas ka käinud ja põhiline mälestus oli, et linnad olid vanad ning meri madal. Funchali jaoks oli meil plaan valmis mõeldud. Vaja oli käia botaanikaaias ning Monte-l, mõlemad kõrgel mäe otsas ja ühe tiiruga mitte tehtavad, sest neid eraldav mäelõhe on liiga sügav. Mõlemad kohad olid tõesti külastust väärt ja põhimõtteliselt ei pea neisse ka oma jala peal ronima, sest lisaks tavapärasele ühistranspordile tegutseb ka köisraudtee all-linnast Monte-le ja Monte-lt botaanikaaeda. Purjetajatel on aga vaja jalgadele trenni saada, seega neid transpordivahendeid me ei kasutanud. Monte-lt alla saab ka kummalise puujalastega asfaldikelguga mida kaks kohalikku säga järskudel kurvilistel tänavatel kontrolli all üritavad hoida. Õnnetusjuhtumite statistikat meil ei ole, aga puududa need kindlasti ei saa. Kuna Funchali jahtsadam asetseb südalinnas kust on suurepärane vaade kogu mäenõlval laiuvale linnale, siis kujunesid meie külastuse kõrghetkeks ikkagi õhtud kokpitis saabuvat ööd ja süttivaid tulesid jälgides. Et traditsiooni hoida, siis jäi meil jälle kolmanda öö eest tasumata: lahkusime laupäeva hommikul ja sadamakontor oli nädalavahetusel suletud.

Ankrus. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Lõpuks ometi oli tuul soodus lõuna poole liikumiseks. Kuigi üldine meelestatus sadamas oli, et võib veel oodata küll. Meie otsustasime siiski minna, sest ennustus lähipäevadeks oli enam-vähem soodne. Sihtkohaks valisime Madeira grupi põhjapoolseima Porto Santo saare. Porto Santo on tublisti pisem kui põhisaar Madeira, aga kogutud info najal tundus huvitava kohana. Sines-ist Porto Santo-sse on otsejoones umbes 450 miili, nii et arestasime viiepäevase purjetamisega. Nii see läkski, esimesel päeval oli tuul muidu hea, aga surus meid rohkem lõunasse kui me soovisime. Kui keegi meie träkki vaatab ja imestab, et mis ussi me sõidame, siis see oli vihmauss – sadas mis ladin. Üritasime minna nii tihedalt tuulde nagu saime. Õhtupoole kadus tuul päris ära ja siis sõitsime mootoriga. Seejärel oli uus tuul kohal ja läksime juba õiges suunas ja nii mis mühiseb.

Ilus elu kestis kuni neljanda päeva õhtuni kui välgud sähvima hakkasid ja tuul pärast mõningast järgi andmist (loomulikult jõudsime rehvid nii suurpurjes kui genus välja lasta) taas tõsisemalt puhuma hakkas ja peaaegu tormi numbriteni tõusis. Ega midagi, rehv suurpurjesse ja genu ka esimese rehvini kokku kerida. Paat tantsis juba päris korralikult. Peatselt sai selgeks, et suurpurjesse oleks pidanud kohe heaga kaks rehvi võtma, aga kiirust ei taha ju ka kaotada. Kui tuul üle 15 m/s puhus ei olnud pimedas tekile rehvima minna enam hea mõte. Suurt vajadust ei olnud ka, sest paat püsis püsti. Kiirust oli ehk nende lainete jaoks liiga palju ja prõmmimine oli see mis häiris. Ruu oli kõige raskema aja vahis ja oli koos tormiriietega läbimärg kui mina vahti läksin. Äike kestis kuni Porto Santosse jõudmiseni välja, tuul õnneks andis hommikul veidi järgi. Tore oli jälle sadamas olla. Siin peab kõigepealt tollile (GNR brigada fiscal) endast teada andma. Nad on sadamas 24h ja üldiselt sellised lõbusamat sorti poisid, vaatavad passid ning laevapaberid üle ja viskavad aeg ajalt ilma üle nalja. Veel sadamas sadas nii, et läksime koos Ruuga täies tormiriides ja koos vestidega nende jutule (pole ju mõtet mitut komplekti riideid märjaks teha). See meeldis neile ka. Järgmisel hommilkul oli juba salongist nina välja pistes tunda miks sõna Madeira-l on selline eriline kõla. Kuigi tuul aeg-ajalt endiselt üle 10 m/s puhus oli õhus seda sooja pehmust millest Eesti inimene nii suurt puudust tunneb. Nüüd oleme lõunas.

Portugali õlu kõlbab juua küll.

Pesupäev.

Porto Santo Marina on väike, aga kohti leidus.

See ei ole radariantenn.

Kaktuseõis.

Imedemaa – kaktused ja pilliroog läbisegi.

Aias kasvab granaatõun.

Agaav õitseb ainult korra, aga see eest võimsalt. Kes aru ei saanud – need “puud” Ruu seljataga on agaavi õied.

Sisalikud tulid võileiva lõhna peale. Kui Ruu neile tüki murdis, siis läks kakluseks.