Ankrus Guadeloupe läheda, Iles des Saintes-il, Pain de Sucre kalju kõrval. Ülesõit Martiniquelt oli tüütu väga muutliku tuule (0-12 m/s) tõttu.

Reegel on, et igasse uude sadamasse jõutakse kas öösel või siis vähemalt nädalavahetusel või, kui miski muu ei toimi, siis mingite pikemate pühade alguses. Täiesti kindel on see reegel siis, kui on vaja teha mingeid hädavajalikke parandustöid või kui toidukraam on täitsa otsas.Meid toidupuudus hetkel veel ei ähvardanud, aga meil oli vaja kokku keevitada purunenud autopiloodi rooliõlg ja leida uus kompressoripakett mõni päev tagasi üles öelnud külmutuskapile. Seega, saabusime Martiniquele Lihavõttereedel.

Laupäeval läksime linna kontrollima, et mis toimub, mis on avatud ja mis kinni. Paadist sajakonna meetri kaugusel jäi kuss meie julla kuid kasutamata seisnud päramootor. Seda oli ka oodata. Nimelt, kui on plaan päramootor pikemaks ajaks seisma jätta, siis tuleb see suletud kütusekraaniga tühjaks töötada lasta. Mina seda ei teinud ja kraburaatorisse jäänud kütus oli vintskeks aurustunud. Asusime Ruuga hoolega aerutama kui oma jullaga vuristas vastu kanadalane Frank, võttis meid sleppi ja vedas kai äärde.

Alustasime toidukaubandusega. Tagasi purjekasse vedas meid juba meie oma, pisut kosunud, Yamaha.

Toiduostud tehtud, läksime tutvuma marina paadipoodidega.

Imekombel olid umbes pooled firmadest ka Lihavõttelaupäeval avatud, aga valik, vähemalt selles osas mis meid huvitas, oli niru. Pakkumine tundus olevat suunatud umbes viiesajale siinsele rendikatamaraanile.

Oli selge, et enne teisipäeva, kui pühad läbi, me siit peale söögi midagi asjalikku ei leia. Vaatasime siis niisama ringi.

Mõnest purjekast oli näha vaid mast.

Trolli küljed olid taas ookeanisodiga kaetud.

Põhja alla, eriti ahtrisse, oli tekkinud meie oma loomaaed. Peab jälle paadipesuga tegelema hakkama.

Tähtsamad asjad siiski eelkõige – Colummiers, baguette ja vahuvein.

Aprillikuus sajab siin juba päris tihti.

Monteerisin maha remondiootel rooliõla.

Kuutõus…

…ja loojang. Lihavõtted käivad koos täiskuuga.

Teisipäeva hommikul läksime taas linna, et leida keevitaja, kes parandaks meie rooliõla. Saime info Equinox nimelise firma kohta, mis pidi asuma 100 meetrit piki jõge ülesvoolu olevas kaubanduskeskuses.

Väikse jõe suudmesse sisenedes ei tekkinud küll mingit mõtet, et siin varsti võiks mingi kaubanduskeskus olla.

Kas see on jäänuk eelmisest orkaanihooajast?

Pigem tundus elu linnalähedase maa moodi.

Ootamatult jõudsime suurte tööstushoonete vahele.

Julladokk oli suurejooneline.

Peatselt jõudis metallitöökoja ukse taha ka prantsuse paar purunenud tuulerooliga. Nemad on juba 40 aastat purjekatega merd kündnud ja kolm tiiru pallile peale teinud. Esimese, 26 kuud kestnud, “kiirtiiru” tegid nad 28 jalase paadiga. Polnud sellega eriti rahul ja disainisid endale 45 jalas purjeka. Disain oli edukas ja nad müüsid ning ehitasid neid 49 eksemplari. Praegugi künnavad nad merd selle seeria esiklapsega.

Umbes pooletunnise hilinemisega kohale saabunud sell oli abivalmis olemisega, aga teatas, et keevitaja on kolinud linna teise serva ning saabub tööle alles kolmapäeval.

Meile selline viivitus ei sobinud ning läksime edasi, et otsida üles Chris Doile Windward Islands Guide-st tuttav meistrimees Tony Crater.

Pestud külgedega Troll. Roosteplekkidega peab veel tegelema.

Marinas asuvas külmutusagregaatidega tegelevas firmas leidsime meile sobiva komplekti.

Vana kulunud ja roostes süsteem oli oma aja ära elanud.

Uus aurusti on paigas.

Kompressor ja radiaator ootavad kohale kruvimist.

Kõik otsad koos ja töövalmis.

Tony parandatud-tugevdatud rooliõlg.

Paigaldustöö ahtrikajutis.

Neljapäev on jalutamiseks. Tore leivapuuleht.

Leivapuu viljadega.

Tahtsime matkata linna lähedal olevale vaateplatvormile. Rada on tähistatud õllepurkidega.

Naturaalne, maalähedane elu.

Tore on näha taas mitmesuguseid puuvilju kasvamas.

Siin ripub midagi arbuusilaadset.

Mangod on kahjuks veel toored.

Banaanid valmivad aga aastaringselt.

Papaiad on ühed meie lemmikviljadest.

Majake mäenõlval.

Under the mango tree…

Igal majal on miljonivaade.

Marina de Marin ja seda ümbritsev ankruala – sadu purjekaid.

Ruu vaateplatvormil.

Majaderead asetsevad vahvalt piki mäeharju.

Paljudel on kenad puuvilja- ja iluaiad.

Teel järjekordesesse vaatepunkti.

Antennide juurde ronimine on keelatud.

Tagasi metsas.

Vaade Fort-de-France suunas. Vasakul paistab teemantkalju, mille pärast inglased ja prantslased omavahel hoolega jagelesid.

Avokaadopuu.

Eriti suurekõrvalised veised.

Meie lahe suue. Taamal on St. Anne. See on kaunis koht suurepärase selge vee ja liivapõhjaga. Parim ujumiseks.

Noor papaia.

Tagasi koju.

Retk algas vaikses tuules ja liblikas eespurjede all. Liblikas eespurjed on mitmes mõttes mugav moodus reisida. Esiteks katavad need ilma mingi seadmiseta laia tuulenurga ala 120 kraadist tüürpoordist kuni sama kaugele pakpoordi. Teiseks ei laksu need vaikses tuules paadi poordist poordi kõikudes nagu grootpuri. Kolmandaks, ja see on meile spetsiifiline lõbu, saame me siis kui groot kasutuses ei ole, oma kokpitikatte peale jätta ning sellest tulenevat päikese ja vihmavarju nautida.

Etapi esimene raksakas oli väikse genu allasadamine.

Seekord läks puruks valli plokk, mitte selle mastikinnitus nagu eelmine kord.

Õnneks kannatas see plokk ennast praavitada.

Paari tunni pärast oli valli plokk taas mastis…

…ja purjed taas liblikas.

Nautisime mõnusat sõitu vaikses tuules nagu oskasime.

Tegime head sööki ja jõime veidi veini.

Tuul jäi aga veel vaiksemaks ning vaja oli Trollile lisa vedu saada.

Üles läksid groot ja spinna. Algul mõtlesime spinna ööseks alla võtta, et pimedas äkitselt saabuvad vihmapagid taglasele liiga ei teeks. Tegelikkuses jäi spinna üles pea nädalaks kuni tuule korraks tihedaks keeras.

Ühel hommikul märkasin, et meie InReach träkker on ära hangunud – pilti näitab, aga numbrid ei muutu. Ühelegi nupukombinatsioonile ka ei reageerinud. Mis muud kui kruvikas kätte ja kaas maha. Akujuhtme eemaldamine ja tagasiühendamine taastas selleks korraks normaalse funktsioneerimise.

Veepaaki läheb järjekordne 10 liitrit magestatud vett. Vee magestamine on meile rohkem nagu sport. Tore on teada, et mageveepaak on täis ja et me oleme sõltumatud kaldapealsetest mageveevarudest.

Saime endale mõned kaasreisijad.

Linnud olid üsna julged ja ei pannud meie igapäevaseid toimetusi tekil üldse pahaks.

Pärast pea pesu on samas WC laes kohapealne looduslik föön.

Teki puhastamine sinna öösel maabunud lendkaladest sai igahommikuseks rutiiniks.

No ja mis sina tahad!

Imetilluke krabi oli ennast läbi tualeti kraanikausi väljaviigu sisse smugeldanud.

Õhtused värvid.

Pärast ekvaatorit saime kätte esimese tuulevaikuse ja seetõttu spinnakerisse loksunud sõlme (loomulikult öösel). Veidi rooliga mängides saime spinna siiski ilma suurema mureta taas jonksu.

Kolm ekvaatoriületuse järgset päeva olid pagilised ja aeg ajalt kasutasime isegi mootorit.

Vihmasajus ning mootori tuksusdes veetsime aega kõvakettalt vanade koduste fotode vaatamisega.

Koos Põhja-Atlandiga saabusid ka merepinnal hulpivad vetikaväljad. Need tegid DuoGen-i elu raskeks. Pidime sellele purjeliistust lahased panema.

Katki läks ka DuoGen-i veovõll ja nii õnnetult, et kukkus korpuse sisse.

Nüüd oli vaja kogu krempel kokpitti tassida ning lahti harutada.

Millegipärast võtavad kõik tööd kreenis purjekal rohkem aega kui tasasel pinnal.

Üldiselt oli elu siiski rahulik. Küpsetasime leiba ja olime niisama mõnusad.

Kümmekond päeva enne planeeritavat Guadeloupele jõudmist murdus taas (nüüd juba kolmandat korda) katki autopiloodi ajamit roolipalleriga ühendav roostevabast õlg. Töösse läks roolirattaga ühendatud varupiloot.

Kui vetikaväljad eriti ulatuslikuks muutusid jäi DuoGen energiatootmisega hätta.

Pidev DuoGen-i puhastamine on korralik trenn.,

Linnud harjusid mu pideva ahtrikülastamisega täiesti ära.

Viimase sõidupäeva ja ühtlasi minu sünnipäeva auks tegi Ruu pannkooke.

Martinique paistab. Paar päeva pärast autopiloodi õla murdumist võtsime uue kursi sadakond miili lähemal asuvale Martiniquele. Lisaks oli meil info, et Martinique lõunaotsas asuv Le Marin on oma remondivõimaluste ja paadipoodidega siinkandi parim.

Üks eriti lahmakas vetikasaar.

Marin asub pika ja madalikurohke lahe lõpus.

Esimese asjana külastasime tanklat. Paakide täitmiseks kulus 142 liitrit diislit. Viimati võtsime kütust (20 liitrit kanistrisse) Austraalia kirdetipu lähistel Seisias, 13221 meremiili tagasi. Seega on meie keskmine kütusekulu olnud viimasel ajal 0,01 liitrit meremiilile.

Pärast ankurdamist tuli meid naaberpaadist tervitama kanadalane Frank.

Ruu ja Martinique päikseloojang.

Kuigi lahkusime St. Helenalt juba rohkem kui kuu tagasi, on mälestused veel värsked. Hilisõhtul lahesuusse jõudes andsime St. Helena Raadiole teada oma saabumisest ja nende vahendusel saime ka info, et võtke üks vabadest kollastest poidest. Kollased poid on nimelt alla 9 tonnistele paatidele ja punased suurematele. Saime oma poi ööpimeduses edukalt kätte vaatamata sellele, et nii mõnelgi purjekal puudus mistahes ankrutuli.

Hommikul tulid meid sisse möllima tollitüdruk koos sadamakapteniga. Immigratsiooniametnike juurde pidime ise maale minema.

Lisaks meile oli poidel veel 4-5 külalisjahti. Tuttav tuli ette ainult üks St. Helena Bavaria, mida olime kohanud Uus-Meremaal Opuas.Selle kapten James Herne tegeleb siin turismindusega ja oli oma jullaga meil peatselt pardas. Tema pakutud ekskursioonidest ning sukeldumis- ja snorkeldamisreisidest me esialgu huvitatud ei olnud. Küll aga soovisime leida meistrimeest, kes meile purunenud vöörstaagirautiste asemele uued meisterdaks. James oli optimistlik ning tema kätte meie vanad rautisetükid läksidki. Süda jäi siiski veidi valutama.

Ookeani saast oli Trolli küljed taas mudaseks teinud. Õnneks on veetemperatuur siin veetöödeks soodne ja tänu avatud ankrualale oli ka vesi selge.

Nüüd oli käes aeg immikate külastuseks ja linnaga tutvumiseks.

See on sadama sildumiskoht. Siia võib hea ilmaga (loe – väikese ummika korral) tulla ka oma jullaga, mille peab kas kuidagi eemale poi külge jätma võis siis hoopiski kuivale ttõmbama. Eespool nähaolevad paadid saavad merre pühitud vähegi kõrgema lainega.

Alternatiiv on kasutada igal täistunnil oma ringi tegevat “paaditaksot” mille edasi-tagasi ots on £2.- per nägu. Siin on mees oma paadis töövalves järjekordset täistundi ootamas.

St. Helena ainus asula on Jamestown. See on kaljuorus asetsev pikergune asula ühe peatänava ja paari-kolme väiksema, sellega paralleelse uulitsaga.

See on sadamavärav.

Peatänav suundub merre.

Kuna meil polnud kaasas ei Inglise ega ka kohalikke St. Helena naelu, mis siin paralleelselt kehtivad, siis astusime kõigepealt läbi kohalikust pangast. Reklaamplakatitelt saime lugeda, et siinne ainuke pank on astumas netipanganduse aega. Õhku jäi küsimus, miks Suurbrittanniale kuuluvale, ühe pangakontoriga pisisaarele, on vaja trükkida oma raha.

Turismiinfo ees kohtasime isa ja poega USA-st, kes olid oma pisikese purjekaga just lõpetamas kiirringi ümber maakera. Toredad ja asjalikud kujud olid.

Tähtsaim ja tuntuim vaatasmisväärsus St. Helenal on muidugi järsk, 699 astmega kivitrepp kesklinnast kaljuserval asuva kindlustuse ning praeguse elamurajoonini.

Kohe trepi alumise otsa juures, iidse olemisega kivimajas, asub kohalik muuseum.

Trepi ronimine on iga siiasaabuva turisti jaoks kohustuslik programm.

Üleval avaneb kena vaade linnale ning lahele.

Vaateplatvormi juures on ka kehakinnituseks ning väsimuse peletamiseks igati oodatud piknikulauad.

Autoteed on järskudele mkaljunõlvadele kohaselt kitsad ning käänulised. Millegi pärast on nad otsustanud tuletõrjedepoo paigutada mitte linna, aga siia üles vanasse forti.

See parempoolne on Troll.

Trepp oli algselt mõeldud sadamast kaljuserval asuvasse kindlustusse pääsemiseks.

Praegu on see vana kindlustus ilmselt aeglase arenduse objektiks. Kaldanõlval on mahajäetud olemisega, kuid korraliku võrguga tenniseplats.

Kui sport ära väsitab, siis võib minna mõnekümne meetri kaugusel asuvaid kahureid uudistama.

Kohe forti kõrvalt algab hoolitsetud ja kenade majadega, kuid siiski pisut karmiilmeline, elamurajoon.

Autonumber on siin lihtsalt mingi arv, ei mingeid tähti ega kirjavahemärke. Illustratsiooniks siis siin auto number 1.

Kivisel pinnasel kasvab tuttavlik Kapok.

Siin-seal on kaljunõlvast nina välja pistnud mõni kaktus või agaav.

Kohe sadama kõrval asub tilluke linnapark ja kohvik, kust lisaks söödavale-joodavale saab osta ka wifi-aega.

Teel Aafrikast St. Helenale saime aru, et soolane vesi sisenes Trolli mootorisse jahutussüsteemist ja selle vältimiseks sulgesime veevõtuava kraani kohe, kui mootori seiskasime. Jama oli selles, et samast veevõtust saab vett ka köögi mereveekraan ja magesti. Vaja oli paigaldada lisakraan köögi veevõtu ja mootori vahele. Vajalikud osad õnnestus hankida kolmest erinevast poest umbes kümne külastatu hulgast. Kummilohv näiteks on mingi maasturi radiaatorilõdvik ja vasktoru miinimumost oli 1m.

Valmisdetail.

Paigas ka.

St. Helena loojanguvärvid.

Ühel päeval võtsime väikse seltskonnaga ette giidiga ringreisi väljapoole Jamestowni.

See on üks kahest majast, kus saare ilmselt kuulsaim elanik, Napoleon, pikemat aega viibis. Napoleonist lugedes jääb mulje nagu oleks ta elu siin üks häda ja viletsus olnud.

Tegelikult elas ta suure kaaskonna seltsis algul selles kena aia ning suurepärase vaatega majas.

Ning hiljem selles tohutu aia ning rohkem meie mõisaid meenutavas häärberis.

See hoolitsetud rada viib Napoleoni nimetusse hauapaika.

Saare kesk- ning lõunaosa on märksa rohelisemad ja lopsakamad kui Jamestowni ümbrus.

Kontrastid on suured – kivisest kõrbest lopsaka rohumaani.

Ees on paljukirutud uus lennuväli, millele maandumine muutliku tuule tõttu eriti keeruline on.

See on meie pungil liiklusvahend. Õnneks olid Ruu ja minu kohad auto esiistmel.

Lõunapeatus keset ei midagit.

Saabume saare lopsakama loodusega poolele.

Need taimed on Uus-Meremaa flux, mis toodi sisse ärilisel eesmärgil ja mis kiirelt vallutas St. Helena parimad rohualad.

Selle taime kiust tehti matte ning köisi ja see oli aastaid kõva äri.

Ruu fluxikiust patsiga.

Üks tõliselt idülliline farm.

Ja nimi on kohale vastav – muinasjutumaa.

See on saare valitseja häärber. Esiplaanil on üks siinsetest aiaelanikest, rohkem kui meetripikkune kilpkonn.

Taas pesu- ja muu töö päev Trollil.

Rutiinkontrolli käigus selgus, et üks grootmasti esimestest vantidest oli tõesti purunemisohus. 4-5 trossikeerdudest olid vandi ülemise kinnituse juurest juba katki. Irooniline on see, et olin selle vandi ühe korra juba asendamiseks alla võtnud, aga kuna tekil kontrollides viga enam ei leidnud, siis läks see üles tagasi. Mõtlesin, et olin üleliia agar olnud. Tegelikult on asi selles, et purunenud kiud on näha ainult siis, kui vant on pinge all. Kui see maha võtta, siis poeb purunemiskoht rautise sisse tagasi ja kõik oleks nagu korras. Seekord ta mu käest ei pääsenud. Vana vant läks prügiks ja uus sai tehtud vanast kinnituse juurest katkema hakanud barduunist.

See on StaLok kruviotsik mida saab ise trossi otsa kruvida.

Need on Inglise kvaliteetvärk ja neid peab purjetajal võimalikeks taglasetöödeks mingi valik alati kaasas olema.

Jamesi väitel meie Uus-Meremaa gaasiballoone St. Helenal täita ei saa. See on kummaline, sest siin pidi täidetama meie omadega identseid Austraalia ja USA balloone. Kuna meil on olemas kõrgsurvevoolik koos vajalike otsikutega, siis laenasime Jamesilt täis kohaliku gaasiballooni ja lasksime gaasil sellest meie anumasse voolata – vedelik on vedelik ja läheb ikka allamäge.

Ajaviiteks võtsin lahti, puhastasin ja määrisin ära ragisema hakanud genu ja spinnakerivalli peli.

Hea nägu halva mängu juures.

Saime lõpuks kätte uued vöörstaagi rautised. Vanad katkenud olid 3mm roostevabast. Vaatamata suurejoonelistele lubadustele teha uued 5mm materjalist olid need hoopis 2mm roostevabast plekist. Seega nõrgemad kui vanad katkenud. Otsustasime need siiski vastu ja kasutusse võtta. Loodetavasti peavad kuhugi kultuurmaasse jõudmiseni vastu.

Meie väljamöllimispäeval oli ummikas juba kõrgemaks tõusnud ja laine murdus mürinal seal kus varem kuiva jalaga kaile sai astuda.

Saime oma kiirkäigu immigratsiooni ja sadamakapteni juurde siiski õnnelikult tehtud. Rautised läksid paika ja üle mõne aja oli vöörstaak taas paigas ning suur genu töökorras.

Lahkusime St. Helenalt veel samal õhtul.

Ankrus Kariibi meres Martinique saare Marin-i nimelise paiga ankrulahes. See on populaarne koht ja paate on siin nii sadamas kui ankrus sadu.

Täna õhtul 21:05 UTC lõikus Barbadose külje all meie tänane tee meie enam kui kahe aasta taguse rajaga. Seega on ring ümber maailma tehtud.

Täna hommikul 6:08 UTC ületasime ekvaatori. Ühtlasi algasid ka ekvatoriaalsed muutlikud tuuled ja äikesepagid. Spinnaker asendus väljapoomitud genuga.

Täna hommikul 6:08 UTC ületasime ekvaatori. Ühtlasi algasid ka ekvatoriaalsed muutlikud tuuled ja äikesepagid. Spinnaker asendus väljapoomitud genuga.

Et nõrgapoolses tuules tempot hoida läheb juba kolmas ööpäev taas spinna all. Kaks tumedat, halli pealaega, lindu on Trolli oma baasiks valinud.

Eile õhtul tuul tugevnes. Heisksime spinnakeri asemele väljapoomitud genu. Spinnakeri vall ja soodid tahtsid niikuinii