264 miiline retk Durbanist East Londonisse oli pärituule ja -hoovuse koostööl kiire ning valutu. Keskmine kiirus sel etapil oli meile harukordne 6.3 sõlme.
Meie kutsungile 16 kanalil keegi ei vastanud ja nii me omal käel sadamasuust sisse seilasimegi.
See jõesuus asuv sadam ei ole kuigi suur, aga jahtidele ruumi jätkub.
Kohe enne silda vasakut kätt on Buffalo River Yacht Club mille korraldada on siinne jahiliiklus.
Kui on vabu kohti, siis võib oma jahi parkida nende ujuvkai äärde. Kui ei, siis võib minna jõe vastaskaldal asuva Latimer Landing-u kõrge betoonkai äärde.
Meie eelistame oma ankrut.
Selle 1,5 liitrit “õli” pumpasin ma mootori karterist väkja just enne selle sadamasse sissesõiduks käivitamist. Kontrollisin õli olukorda ka kohe pärast Durbanist väljasõitu mootorit seisates. Siis karteripõhjast nii hullu sodi ei tulnud. Kahtlus on, et vesi siseneb mootorisse hoopiski purjetamise ajal paadi loksudes. Viimase otsa lainetus oli üsna kõrge ja Troll kõikus pärituules mehiselt.
Tänu meie siinsetele tuttavatele Ron-ile ja Melanie-le kujunes programm siin tihedaks. Kohe meie saabumisejärgsel päeval käisime koos ära siinses Lõvipargis. Lõvisid me siin siiski ei näinud, sest nende asustatav ala on suur ning eesmärgiks on neil rahus paljuneda lasta.
Küll aga nägime siin mitmeid muid neljajalgseid.
See toreda sinaka karvakattega loom on kohaliku ahviliigi paarikuune esindaja ja kõndis pargis ringi oma surrogaat emast kõvasti kinni hoides.
Kõigil loomadel on siin piisavalt ruumi ringi jalutada.
Meist vaid paari meetri kaugusel lamav gepard.
Krokodill oli õnneks puuris.
Vaid paari kilomeetri kaugusel Roni ja Melanie majast laiuvad ookeanikaldal hiiglaslikud liivaplaažid.
Teisel päeva varahommikul suundusime Inkwenkwezi loomaparki. Siin võib, mõningase õnne korral, kohata praktiliselt kõiki Aafrika loomi välja arvatud jõehobud. Neid oleksime pidanud Durbani lähedastel jõgedel vaatamas käima.
Mingi madu üle mööda teetolmu rühkimas.
Igasugu sarvelisi kohtab siin igal sammul.
Viimase aja vihmad olid pargi teed kohati üsna hulluks muutnud.
Lõvisid hoitakse igaks juhuks enamusest ülejäänud loomadest eraldatud pargiosas.
Eelnevalt mingeid lubadusi, et me lõvisid kindlasti näeme, ei antud. Siiski kohtasime neid rahuloleva näoga liha luusse lesijaid kohe, praktiliselt värava taga.
Siin pargis on ka mitu haruldast valget lõvi.
Meie sõiduk Aafrika maastikul.
Metsa vahel vastu jalutav kaelkirjak mõjub sürrealistlikult.
Elevandid hoiavad omaette.
Pärast teoorialoengut saime neid muidu üsna metsikuid elukaid ka sööta ja katsuda. Aafrika elevant on hoopis midagi muud kui nende taltsas India suguvend.
Kolmandal päeval viis Ron meid East Londonist umbes 150 kilomeetri kaugusel olevasse Hogsback Foresti kaitsealale jalutama.
Swallowtail-i joa kohal.
Siit avanesid hingematvad vaated.
Jalutasime piki jõeääri ning metsaradu.
Siin-seal tõusime taas kõrgemale vaateid nautima.
See juga on Madonna lapsega.
Tagasi Hogsbacki külas.
Nüüd oli vaja veel auto üles leida.
See väike kirik on üks Lõuna-Aafrika kuulsamaid — St. Parick on the Hill.
Selline on kiriku aiast avanev vaade.
Oru järsul kaldal on tore külalismajakeste ja peoruumidega hotell-restoran. Ruu ja Ron üritavad labürinti läbida.
Sobiv koht hinge puhastamiseks.
Aaloed tee servas.
Õhtul veel kiire toidušopping ning kuna tuuleennustus oli soodne, siis ankur üles!
Siiski-siiski, enne lahkumist tuleb ennast siingi välja möllida. See on aga lihtsamast lihtsam, sest selleks tuleb vaid siinsamas jõe ääres olevast politseijaoskonnast läbi käia ja “sõiduplaan” ette näidata.
Politsei on turvaliselt raudaia taga ning külastajaid tuppa ei kutsuta.
Aeg kulub siin kiiresti, sest teha on palju ja ülesõitude rahuliku elutempoga harjunud purjetajale rabistamine ei istu. Oleksime siit siiski juba varem edasi sõitnud, aga Trolli vandid ning barduunid vajasid vahetamist. Kuna oli pühadeaeg siis ei liikunud ei kaup ega info. Võtsimegi siis vaikselt – vaatasime linna ja olime niisama mõnusad.
Kui korraliku kagutuule üles tõstis, siis kõikusid nii laevad kui ujuvkaid.
Selle purjeka vööriankur andis järgi. Õnneks ootas mõnekümne meetri kaugusel pehme mudapaljand. Sadama mehed kinnitasid ta pärast tuule vaibumist taas sügavamasse vette.
Troll taglasetöid ootamas.
Steve ja Wendy Run Free pardalt tõid meile kingituseks kaks kohalikku käsitöölooma.
See pilt on raekoja vastast.
Raekojas oli ka väike kunstigalerii ning zooloogiamuuseum. Galeriis olid vaid fotod ja natuke käsitööd. Zooloogiamuuseum seevastu oli päris kobe.
Koljatkurg käis meid ikka aeg-ajalt uudistamas.
Otse meie vastas, teisel pool kaid oli siin mõnda aega seeriavalmistatud katamaraan. Sadamas nägime neid kokku kolme. See konkreetne isend on juba korra maailmale ringi peale teinud ja kuulus praegu siinsele veinikasvatajale Davele.
Üks selle kata huvitav konstruktsiooniiseärasus oli bulb kere esiotsas.
Sellistel alusraamidel tulevad siin veest välja nii ühekerelised kui katad.
Saime omale kaks uut naabrit. Amel Super Maramu Dave ja Vickiga Inglismaalt. Nende paat Inglismaad siiski külastanud ei ole. Ostsid nad selle Floridast üheksa aastat tagasi ning sinnakanti kavatsevad nad ka taas peatselt elama jääda.
Maramu meeskonnas rollis oli ka kass.
Teise uue naabri Manta 42 on pärit samast kandist. Selle sakslastest omanikel Rolfil ja Carmenil ei ole samuti mingit plaani Põhja-Euroopasse naasta.
Kui lõpuks taglaseparanduseks vajalik tross ja muud vidinad Kaplinnast kohale jõudsid, siis võtsin algatuseks tagumise vandipaari maha.
Siin need lebavad Trolli kõrval ujuvkail.
Rigger Gavin koos abimehega viisid need oma töökotta ja lubasid varsti uutega tagasi olla.
Tõmbasin puuduvate vantide asemele ühe otsa saalingutest ahtrivintsini, et masti keskosa toetada.
Asja kiirendamiseks võtsin maha ka barduunid. Veidi lõdvemaks keeratud ahterstaakidega (neid on Trollil kaks) püsib masti ülaosa püsti ka ainult proofili jäikuse najal.
Kohal on uued esimesed vandid ja barduunid. Kuna Trolli millimeetermõõdus vasakkeermega ühtesobivaid vidinaid ei õnnestunud leida, siis läks vahetusse kogu moos koos talrepitega, mis tegi asja muidugi mõnevõrra kallimaks.
Barduunide paigaldamine saalinguotste külge on vaid ahvidele sobiv töö.
Lõpuks veel kontroll, et kõik otse ja õige.
Nüüd olime tehniliselt ärasõiduks valmis. Ilma oodates tegime veel tiiru siinsamas sadamas asuvasse meremuuseumi.
Samuti tegime hüvastijätutiiru plaažile.
Käisime korra veel ka paadipoes, sest tahtsin osta teele kaasa ühte käsitsi kinnitatavat trossiotsasilmust. Esimesed vandid ju veel vahetamata!
Kui ilm tundus sobivana, siis möllisime ennast Durbanist välja. Selleks oli vaja võtta sadamakontorist paber arve tasumise kohta, täita dokument nimega Vojage Plan (vaid üks lehekülg, no problems) ning minna nendega kõigepealt sadamavõimude juurde, siis immigratsiooni, seejärel tolli, ning taas sadamavõimude juurde. Seejuures oli tulutu uskuda sadamakontorist saadud infot, et immigratsiooniameti külastus ei ole vajalik kui riigist ei väljuta. Tollis nägin, et meie paberipatakas oli sama paksusega nagu kaubalaeva agendilgi.
Sadamasuus võttis meid vastu murduv ookeaniummikas.
Alustasime sõitu kõigi purjede all, aga kui Nõelaneeme (Agulhase) hoovusse jõudsime ja kursi läände võtsime, tuli suurpuri alla ja eespuri läks poomile.
Hoovuse abiga tõusis meie kiirus 10 sõlme kanti.
Tuule tõustes jäi üles vaid pisike siil eespurje ja lainetest alla surfates saavutasime uueks reisi tippkiiruseks 20 sõlme.
Kaikoht käes tõime Trolli kohe ankrust ära. Siseinfo kohaselt ei ole mõistlik sellega pikalt viivitada, sest süsteem on suures osas isereguleeruv ja kui koht on läinud, siis see on läinud.
Trolli kere oli päris kole. Viimati küürisin seda India Ookeani teises servas Cocos Keelingul. Pärast seda ei ole räpastes sadamavetes enam riskinud pesutööd ette võtta. Õnneks tuli oma teenust pakkuma tuuker Manta ning lubas 20 euro eest paadipardad puhtaks pesta.
Paari päeva pärast nägigi Troll palju parem välja. Sadamavesi oli aga endiselt prügine.
Paaditööde nimekiri oli pikaks veninud. Väänasin sirgeks Duogen-i kinnituskahvli. Imekombel on see endiselt ühes tükis.
Vahetasin välja ka Duogen-i läbiroostetanud “roostevaba” kinnituspoldi.
Tühjad gaasiballoonid saab anda Chris-i (tuntud ka kui Barnacle Bill) kätte, kelle kontor on sobivalt vaid sajakonna meetri kaugusel marinast. Samast võib leida ka muud paadile vajalikku träni ja ta parandab ka purjeid ning teeb muud kangatööd. Mina sain temalt purjeteippi ning -riiet. Omad varud on juba otsakorral.
Genual vajasid parandust paar auku ning hulgaliselt kulunud õmblusi. Selle peale läks terve päev.
Mastis oli vaja välja vahetada nõrgukeseks jäänud grootpoomi tirk ning läbipõlenud lamp mootorsõidutules. Ühelepoole ka taglast kontrollides selgus, et meil on probleem. Tagumine vasakpoolne vant oli praktiliselt minekul – ülemise kinnituse juurest oli katki päris mitu trossitraati. Paar traati oli katki ka vasaku barduuni ülemise kinnituse juurest.
Seega luhtus meie lootus kohe pärast jõule edasi lõuna poole liikuda. Mis siin ikka, laevas tööd jätkub.
Imekombel õnnestus meil siinse Raymarine esindaja Fonze Marine Electrical-i kaudu tellida Kaplinnast meil juba enne Rodriguest purunenud autopiloodi ajami hammasratas ja rihm. See ei olnud küll hädavajalik, sest kasutusse oli võetud varuajam, aga mine tea kaua seegi vastu peab.
Ruu süles on külaline naaberpaadist.
Kui parasjagu tööd ei viitsinud teha, siis vaatasime marinas ringi ning tegime esimest tutvust linnaga.
Durbani jahisadam sai paar kuud tagasi siin märatsenud 50 m/s tormis kõvasti kannatada. Kaid lagunesid ning paadid kuhjusid üksteise otsa. Praeguseks on enamus kaisid taas paigas ning elu normaalne, veesüsteem töötab ja mõne kai juurde oli isegi elekter juba kohale veetud.
Kuigi sadamast linnahallini on vaid paarsada meetrit ning arhitektuurist õhkub heaolu, on see kõik petlik. Tegemist on slummistuva linnaosaga kuhu valged oma jalga üldiselt ei tõsta.
Meid hoiatati taskuvaraste eest ja öeldi, et asi võib ka vägivaldseks minna. Hädavajalikud toiduostud ja muu sellise saab õnneks tehtud vaid paari bloki kaugusel sadamast ja kui liikuda vaid päeval ning silmad lahti hoida, siis saab hakkama ilma probleemideta. Igatahes on kõik kohalikud kellega meil siin tegemist äärmiselt sõbralikud ja vastutulelikud olnud.
Jõululaupäeval jõudis Durbanisse kohale ka prantslastest Ecolibri seltskond, kellega me kohtusime Reunioni sadamas.
Seda just parasjagu enne esimesel pühal kohale jõudnud edelatormi. Isegi jahisadamas oli tuul puhanguti üle 20 m/s, mis siis veel avaookeanil olla võis.
Esimesel jõulupühal tööd ei teinud ja käisime hoopis Durbani botaanikaaias. Kuigi see on sadamast vaid mõne kilomeetri kaugusel, ei soovitatud meil sinna jala minna – võtke takso. Otsustasime siiski jalutuskäigu kasuks, sest pärast pikka paadis istumist kulub liikumine marjaks ära.
Botaanikaaed on siin tõeliselt liigirohke ning troopiliselt lopsakas, igati külastust väärt.
Lootoste tiigis ujus paadivrakk.
Järgmises tiigis olid muud veelilled ning ka mõned veelinnud.
Ruu ja lilledest tehtud liblikas.
Orhideemaja on siin seninähtuteist mitmekesiseim.
Pargist ei puudunud ka jõuluteemaline nurgake.
Õige värvikas põõsas.
Kes Uus-Mermaal rohkem matkanud, tunneb Kauri juba kaugelt ära. See puu on veel üsna nooreke, aga mina näen selle kõrval ikka väga pisike välja.
Palmitüve kaunis muster.
Uus-Ginea eukalüpti värvikas koor.
Nagu ka mujal Durbanis on ka siin tunda, et sel linnal on olnud paremaidki aegu. Botaanikaaia palmiallee on endiselt muljetavaldav.
Mis värk see on?
Veel paar kaunist õit.
Järjekordne võimas puu.
Lihtsalt üks maagiline nurgake.
Tagasi koju. Ikka jala ja kohalike seas.
Turvanõuded paistavad kõrged olevat.
Kuna meil parandustöid vajava taglase tõttu on aeg taas maha võetud ja asume üle mõne aja jälle tsiviliseeritud, aga samas mõistliku hinnatasemega kohas, siis otsustasin küüned meie pisut tembutavasse mootorisse suruda. Pumpasin karteri põhjast pool liitrit veesegust õli välja ja jätsin selle mõneks ajaks settima, et enam-vähem puhast vett kätte saada. Maitsetest andis selge tulemuse — õlisse tunginud vesi on soolane. Seetõttu otsustasin põhikahtlusaluse, mootori õlijahuti, maha kruvida ning osadeks võtta. Seda jublakat me mootoriremondi käigus ei renoveerinud.
Kui vee sisse- ja väljavoolutorud olid maha kruvitud, siis oli näha, et õlijahutit oli juba varem silikooni abil hädapäraselt paigatud. See viga tekitas pisikese mereveeleki, kuid ei võimalda siiski veel õliga seguneda.
Parandasin ühenduse nii nagu oskasin ja panin kogu juraka taas kokku, kasutades ülalnähtust tublisti kvaliteetsemat kõrgtemperatuuri tihendisilikooni.
Igaks juhuks monteerisin maha ja kontrollisin üle ka mootori mereveepumba. See sai mootoriremondi käigus uue vastu vahetatud ja nägi endiselt veatu ja mittelekkiv välja.
Pärast pühi tuli läbi rigger Kevin, käis korra mastis ja oli minuga nõus, et vähemalt barduunid ja üks vant tuleb vahetada. Nad oleks olnud nõus selle töö kohe ära tegema, aga kahjuks neil mulle sobivaid tarvikuid (7mm trossi ja sellele sobivaid pressotsikuid) laos ei olnud. Seega lükkub töö uue aasta algusse.
Saime tuttavaks Johannesburgis elavate, aga oma paati Durbanis hoidvate Steve ja Wendy-ga.
Steve on insener ja kirglik purjetaja. Ta oli oma jahile Run Free just ise ehitatud Monitor tüüpi tuulerooli paigaldanud ja käis seda pea iga päev merel proovimas ja tuunimas.
See Koljatkurg (nii nad teda siin nimetavad) käis meie kõrvalkail jalutamas.
Üsna sadama lähedal, aga jälle: “Ärge sinna jala minge!”, asub Durbani kuue kilomeetri pikkune plaaž. No läksime ikka küll.
See on üks neist vähestest kohtadest Durbanis kus valged inimesed vabalt ringi liiguvad. Siin asub tuntud MarineWorld, mitmed hotellid ja kasiinod, rääkimata restoranidest ja kohvikutest ja muudest atraktsioonidest. Kõik kuus kilomeetrit plaaži kubiseb nii autoga, hobustel, jalgratastel kui ka jala liikuvatest politseinikest ning on korras ja puhas.
Siin-seal üritavad kohalikud liivakujudega raha teha.
Inimesed surfavad, ujuvad ja hullavad niisama ringi.
Mõned loomulikult püüavad kala ka.
Surfilaine tundub üsna korralik olevat.
Põõsastiku servas mängisid ahvid.
Minilinn ei ole kahjuks Durbani koopia. Samuti puudub euroopalik viimistlus ja finess. Kahe euro eest siin siiski lõbu jätkub.
On näha, et piirkonna atraktiivsena hoidmisega tegeletakse hoolega.
Ei puudu ka traditsiooniline meelelahutus.
Plaaži põhjapoolne ots piirneb väikse moodsa elamurajooniga.
Koduteel pakub kõrvetava keskpäevapäikese eest varju tänavaäärne kaktus.
Meie teekond Reunionilt Aafrikasse oli selline nagu ette arvata: algul järjest nõrgemaks jäävad passaadid ning seejärel, alates Madagaskari lõunatipust, vahelduvad põhja- ja lõunakaaretuuled vastavalt sellele kuidas tsüklonid lõunaookeanil meist mööda kihutasid. Paaril päeval vihistas ka 15 m/s vastu, otse sealt kuhu meil minna oli vaja, aga me olime selleks valmis ja väike tormifoka oli sisemisel vöörstaagil juba ootel. See ja kahe rehviga suurpuri lasksid mõnusalt krüssata ka üle 20 m/s pagides.
Tormifoka ettevalmistamine.
Just enne meie lahkumist tuli Reunioni sadamasse sisse Prantsuse antarktikauurijate alus. Oli pisut nostalgiline tunne üle hulga aja jälle uurimislaevale nii lähedal olla.
Reunion jääb seljataha.
Meie lahkumist jälgib Prantsuse sõjalaev.
Sellel etapil nägime, harjumuspärasest ühest – kahest laevast ookeani kohta, tunduvalt rohkem mitmesuguseid meresõidukeid. Siin pildil on üsna väsind näoga kalalaev millel siiski töökorras AIS peal oli. Radariantenni me tal ei märganud.
Iga vihmapilv endaga olulist tuult kaasa ei toonud.
Kui aga tõsisema näoga taevas lähenema hakkas oli aeg suurele teine rehv sisse võtta.
Besaani alla võtmine on nii lihtne, et selle töö võib ka karusema tuule ajaks jätta. Tihttuules hoiab besaan laeva vööri tuule suunas nagu tuulelipp. Tugevamas külgtuules tuleb besaan aga varakult ära koristada, et surve roolile liiga kõvaks ei läheks.
Rajuma merega saab Duogen kõvasti räsida.
Igal süsteemil on nõrgim lüli. Dugenil on selleks veovõlli propelleriga ühendav muhv. See tuttuus muhv pidas vastu ainult mõned nädalad avamerepurjetamist.
Duogen-i varuosad hakkavad meil otsa lõppema ja peale Inglismaa neid kuskilt ei saa. Siinjuures tuleb märkida, et Duogen-i valmistava firma Eclectic Energy rahvas on äärmiselt sõbralik, operatiivne ning abivalmis. Nad on nõus vähimatki vidinat viivitamatult ükskõik kuhu maailmas postitama. Õnneks siiski leidsin seekord veel varudest ühe, välimuse järgi külasepa valmistatud, kuid mõningase mõjutamise järel kasutuskõlbuliku ühendusmuhvi.
Madagaskari lõunatipu laiusel tulime üle hulga aja välja mugavatest passaattuultest ja purjetamine oli jälle purjetamise moodi — trimmimine sai igapäevatööks. Kord sõitsime laisas pakstaaktuules.
Siis lähenes front oma padukaga.
Ja nagu baromeeter tõusma hakkas nii vihistasime tormifoka all vöör tuules.
Kui muutlik tuul meil purjed bakki keeras, sai Duogen-il sellest jamast villand. Triivimine väänas vaese riista kinnituskahvli nii kõveraks, et ma otsustasin kogu krempli ahtrist varjule toimetada.
Ei tea kas sellest enam elulooma saab?
Algne plaan oli maabuda East-Londonis, aga tuul ja järjekordne edelaraju ennustus just ajaks kui me East-Londonile lähenedes Aquilhase hoovust läbiksime, sundis meid Durbani suunas pöörama. Isegi suured laevad hoiavad siin hoovusele vastu puhuvate edelatormide ajal kõige kiirema voolu vööndist eemale.
Pärast paari nädalat merel tundub 150 miili rannani närvekõditaval lähedal. Üles läheb LAV-i lipp ja lisaks sellele, sisseklaarimise soovile viitav kollane.
Vastu hommikut Durbanile lähenedes oli meri äkki laevu täis. Loomulikult käis üle ka veel üks sajune front koos korraliku edelapagiga.
Sissesõidu ajaks oli ilm taas vaikne ja peaaegu klaar .
Kitsukese sissepääsu järel avaneb Durbani sadama tohutu akvatoorium. Kusagil kaugel, nende kruiisilaevade taga, on Durbani jahisadam.
Kohalikke olusid tundes saab sadamaakvatooriumis ka purjetada. Lisaks laevaliiklusele tuleb hoolega jälgida kõrgveega nähtamatuid liivamadalikke.
Üritasime telefoni teel sadamakohta saada, aga öeldi, et pange ennast algul sadama ette ankrusse, siis vaatame.
Jäime ankrusse liivamadaliku serva tuttava Saksa paadi ahtrisse, pumpasime julla täis ja läksime Marinasse asja uurima. Ilm oli taas sajuseks läinud ning lisaks sellele ei tahtnud meie kuu aega kasutamata seisnud päramootor millegipärast tuure üles võtta ning suri lõpuks veel enne kai äärde jõudmist välja. Veel üks punkt tööde nimekirja juurde.
Edasi läks kõik libedalt. Jahisadama kontorineiu täitis meile mõned paberid ja soovitas ennast sisse klaarimas ära käia, et selle aja jooksul ehk selgub midagi ka kaikoha suhtes. Sisseklaarimine oli imelihtne — umbes kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel oli maja kus asusid nii tolli- kui immigratsiooniametnikud ja ainult neid kahte instantsi oligi vaja külastada. Kõik asjassepuutuvad olid rõõmsad ning vajalikud paberid said täidetud mõne minutiga. Korduvalt toonitati, et meil on nüüd õigus kolm kuud Lõuna Aafrika Vabariigis viibida.
Üheks Durbani eripäraks on, et Durban Marina haldab ainult kaikohti, kõik muu eluks vajalik on jahtklubide teema. Seega asusimegi ennast kohalike klubide, Point Yacht Club ja Royal Natal Yacht Club, liikmeks asutama. Siin pildil arutan ma võimaliku ajutise klubiliikme staatuse omandamist RNYC registratuuri kassiga.
Tagasi jahtklubisse jõudes ootas meid ees hea uudis – kaikoht oli olemas. Tegelikult oleksime võinud lihtsalt sadamasse sisse sõita ja mingi vaba koha ära hõivata. Pärast oleks saanud õigele platsile lokaliseeruda ning kummikas oleks võinud kotti pakituks jääda.
Rodrigueselt lahkudes viipas meile üle sadama laiuv vikerkaar.
Kuna ees ootas pärituuleretk kuumavas troopikapäikeses, siis me ei hakanud isegi kokpitikatet maha võtma. Suurpuri jäi pakituks, sest liikusime liblikas eespurjede ning besaani jõul.
Hommikupoole tegid elektrit päikesepatareid, aga õhtupoolikul ning öösel saime voolu truult DuoGen-ilt. Troopikas läänesuunas liikudes jäävad meie päiksepaneelid juba alates kella kahest purjede varju.
Liikusime nõrgenevas passaadis ja kahanevas tempos. Siiski, juba neljandal sõidupäeval hakkas paistma Reunioni sakiline profiil. Tänu stabiilsele, kuigi nõrgapoolsele, tuulele kujunes ööpäevaseks keskmiseks läbisõiduks meie kohta päris hea 118 miili.
Meie lähenedes värvus saar roheliseks.
Paistma hakkasid järsud kaljunõlvad ning kitsad orud.
Poole kolme ajal pärastlõunal üritasime siinse marinaga raadio teel ühendust võtta (kanal 09). Vastuseks ei tulnud piuksugi. Õnneks oli meil koht kinni pandud, nii et suundusime uhkelt marina uude basseini (Darse Titan). Loomulikult, olime ju jälle Prantsusmaal, oli meile lubatud kaikohal C7 juba üks purjekas ees. Võtsime lihtsalt lähima vaba augu.
Ka kass juba ootas.
Päris põnev oli taas jahtsadamas teiste omasuguste seas seista ja naabritega muljeid vahetada. Oleme ju viimase üheksa kuu jooksul olnud jahtsadamas vaid ühe öö.
See sadamaosa on vaid kaks aastat vana ning kaid näevad uhiuued välja. Navionicsi viimasel kaardil seda veel ei olnud ja ma tegin Google Earth-ist arvutisse OpenCPN-i kaardiplotterisse uue sadamakaardi. Lihtsalt igaks juhuks, et kui oleks näiteks öösel sisse tulema pidanud. Kui ise näpukat ei tee, siis on Google Earth-ist tehtud kaart nii täpne, et sõida selle järgi või aiste vahele.
Kõik ülejäänud paatijad tundusid Prantslased olevat. Inimesel on ju omakeelses keskonnas mugavam. Viimane muulastest paatkond sellel Super Maramu-l lahkus meie saabudes. Sellel pildil imeb ta ennast enne lahkumist 0.60 euro/liiter maksvat maksuvaba kütust täis.
Siin on Vaade Point de Galets (Le Port) sadamasuule. Vaatamata internetist leitud segastele sissesõidukirjeldustele on see tegelikult väga lihtne: otse sisse ja basseini lõpus, enne kui maa vastu tuleb, paremale Darse Titan-i betoonväravate vahele.
La Port, nagu nimigi ütleb, on sadamalinn. Lisaks on siin veel mõnevõrra tööstust. Turism ja kaubandus on põhiosas mujal. Vaatamata sellele on siinne peatuspaik purjetajale väga mugav. Lähim supermarket on umbes poole kilomeetri kaugusel ja pisipoode täis kesklinn sealsamas kõrval. Oleks Darse Titan-i projekteerinud Sakslased (või Eestlased) oleks siin olnud sadamast väike trepp kesklinna suunas ja jalutatav distants veel paarisaja meetri võrra väiksem.
Marina kontor asub vanas sadamaosas ja sinna viib ebamugav, sadamatranspordi vaheline mõnekümneminutine, jalutuskäik. Mõned ütlevad, et see valge naljakas marina kontorit sisaldav maja pidi Sydney ooperiteatrit meenutama.
Täie kindlusega võib aga öelda, et see mingi firma valge kontorimaja meenutab väikest kruiisilaeva.
Keegi oli sadamasse auto ära visanud. Kapoti (mida enam ei olnud) all oli osaliselt olemas väike diiselmootor, kõik kallid sissepritsed ja hõõgküünlad veel kenasti plokis. Kahjuks on need liiga väiksed meie päevinäinud Volvo-Pentale.
Sadamas jalutades saime endale sellise sõbra.
Veel paar pilti faunast ja florast.
Kolmapäeval on La Port-is turupäev. Läksime meiegi värskevarusid täiendama. Tunnustavalt tuleb märkida, et praktiliselt kõik fruudid ning juurikad on Reunioni kohalik kraam. Hinnadki igati mõistlikud, eriti pärast Austraaliat ning mõrvarlikke Jõulusaart ja Cocos Keelingut.
Kuskil sai vist juba märgitud, et kuigi mootor töötab kenasti, on kuskilt õlisse ilmunud vesi. Umbes tunni mootorikäigu võrra tagasi Rodriguesel vahetatud õlis oli taas pisut vett. Pumpasin õlist raskema, veeseguse õli karteripõhjast välja (kuni hakkas klaari õli tulema). Kuna veesegust sodi oli karteris alla liitri, siis otsustasin õlivahetuse Lõuna-Aafrikani edasi lükata.
Kui käed juba korra määrdesed olid, siis otsustasin ka besaanvalli vintsi hooldusse võtta. See keeldus kohe Rodrigueselt väljudes tööd tegemast ja, nagu pildilt näha oli koledasti sodi täis. Ega sellest õiget elulooma enam saagi, sest isegi kinnitus on tükkideks korrodeerunud.
Katki oli ka üks vedrudest. Kuna mul Lewmari vedrusid varuks polnud, siis nakitsesin selle näpitsatega ajutisse töökorda.
Peli töötab taas nagu kell.
Siin mõned pildid kesklinna ümbruses tehtud jalutskäigult. Mäed on sajupilvedes.
See kunstlik juga on linna ainsas arvestatavas pargis.
Vaade konteineriterminali suunas. Meres ujumine on haiohu tõttu ametlikult keelatud.
Õngitsejad linnaserva kivisel plaažil.
Lõbusaks maalitud mahuti.
Matkajale on Reunion tõotatud maa. Loodus nagu Uus-Meremaal, aga 9-kraadise vihma asemel sajab siin 29-kraadist. Radu on kümneid ja enamus neist on dokumenteeritud parimal seninähtul randopitons.re nimelisel matkaveebisaidil. Meie valisime 15 kilomeetrise raja umbes tunnise bussisõidu kauguselt sadamast.
Selge ilmaga on vägevad vaated garanteeritud. Kahjuks katab siinseid mägesid tihti vihmapilvede müts. Seega on soovitav kasutada rendiautot ning alustada ronimist varahommikul, kui selge taeva tõenäosus on suurem. Samuti on kasu ilmaennustuse jälgimisest, sest päevad ei ole vennad. Kuna meie oleme mootoriremondi tõttu juba niikuinii siinses ohtlikus tsüklonihooajas, siis polnud meil muud valikut kui võtta parim mis hetkel saada on.
Leia pildilt raja algus. Lisan, et punaste siltide vahelt läheb eratee.
Jah, rada oli tõesti olemas.
Konni oli siin nagu Christmasel krabisid.
Ruu udusel mäenõlval.
Kui pilved korraks hajusid, saime meiegi avanevaid vaateid nautida.
Maagiline rada piki teravat ribi.
Vett olid täis nii õhk kui taimed.
Ruu sukeldumas kääbikumetsa.
Rada käis üle kolme, kuskil pooleteise kilomeetri kõrguse, tipu.
Taolist sõnajalgu ning sammalt täis padrikut kohtasime viimati Uus-Meremaa lõunasaare lõunaosas. Komforditase on siinses troopikas mõistagi hoopis kõrgem
Mõni tuttavam lill ka.
Vettinud, kuid siiski mitte külmetav matkaja.
Tänu märjale ilmale võttis selle raja läbimine meil reklaamitud seitsme asemel üheksa ja pool tundi ja viimasest sadamasse minevast bussist jäime me seega maha. Õnneks möödus meist üks lõbus noor paar pisikese autoga, kes meid vaatamata sajule ja pimedale tee äärest üles noppis. Kuhu neil algselt plaan minna oli, me teada ei saanudki. Igatahes viskasid nad meid sadamaväravasse ära ja säästsid meie väsinud jalgu 18 km pikkusest lisamatkast. On veel maailmas häid inimesi!
Jälle tuleb möönda, et aega peaks rohkem olema. Siit saarelt enne paarinädalast stoppi lahkumine on tegelikult kuritegu. Pigem tuleks siia varuda kuu. Kahjuks meie pikemat puhkust siin endala lubada ei saa ja plaan on juba paari päeva pärast edasi liikuda.
Kuna meie vastremonditud mootor on juba mõned tunnid töötanud, siis on aeg plokikaane poltide pingutamiseks ja klapipilude kontrolliks. Siin on aga üks suur AGA – mul ei ole ei selleks vajalikku momentvõtit ega lehtkaliibreid. Harjutasin salongis omaette natuke aega prantsuskeelseid tehnikatermineid ja läksin naabreid intervjueerima. Ennäe, saingi laenuks lehtkaliibrid. Momentvõtmega oli asi tõsisem. See on kallis riist ja keskmisel purjetajal seda tööriistavalikus ei ole. Õnneks oli üks sadama mehaanikatöökodadest vaatamata laupäevale avatud. Pärast väikest soojendusjuttu minu “hiilgavas” prantsuse keeles selgus, et nädala sees tegeleb see rahvas paatidega, aga laupäeval tulevad letti autod. (Mõni fänn võib ära tunda tõstukil rippuva Simca ralliauto.) Veel veidi veenmist ja kahtleva näoga mehaanik otsis kapist välja mulle nii vajaliku momentvõtme, öeldes, et see ei ole tema oma ja ta peab omanikult enne selle laenutamist nõusoleku saama. Üllataval kombel sai ta õige mehe kohe telefoni otsa, aga kõne oli lühike. OK, mõtlesin, kogu aeg ei saa võita. Üritasin taas prantsuse keelele kontsentreeruda ning hakkasin aimama, et asjad liiguvad hoopis minu kasuks. Jutt käis sellest, et peaks ikka mingi paberi tegema ja kas mul on mõnda dokumenti kaasas! Pakkusin ID-kaarti ja laeva passi, millega oldi väga rahul.
Peatselt olidki dokumendid kopeeritud ning ma võisin hinnalise tööriistaga minema kõndida.
Kes diisltega nakerdanud on, see teab, kuidas plokikaanepoltide pingutamine käib: nukkvõll maha, tagasivoolutoru maha ja sissepritse kinnitused eest ära (õnneks saab düüsid sisse jätta).
Ja saabki momentvõtmega poltide kallale. Mõnevõrra üllatavalt olid poldid heas trimmis ja lisapingutust vaja ei olnud. Mehaanik Richard oli pärast mootori proovikäivitust, hommikul enne mootori paati toomist, poldid veel korra üle käinud. Ilmselt see aitas. Seevastu klapid tahtsid reguleerimist küll. Mulle mittetavapäraselt õnnestus seekord kogu värk ilma midagi ära lõhkumata jälle kokku ka panna. Ja, üllatus-üllatus, mootor käivitus esimesel katsel. Rohkem ma ennast ei kiida, sest muidu tuleb võimalik järgnev kukkumine liiga kõva.
Nüüd ongi jäänud veel veidi paati küürida ning homme hommikul regame end Reunionilt välja. Siis pealelõunane poetiir (esmaspäeva hommikul on toidupoed kinni) ja asumegi taas teele. Sedakorda üle tormisemate vete kui viimasel ajal harjumuspäraseks saanud.
Reunioni saarel LePort Marinas kai ääres. Jäime saabumisega pisut hiljaks (pärast kolme), nii et sissemöllimine toimub homme hommikul. Seni oleme paadis.
Vettinud, kuid siiski mitte külmetav matkaja.
