Ettevalmistused mereleminekuks on suures osas tehtud: parandused parandatud ja toidu- ning joogikraam peale laaditud. Isegi meie Rootsist tellitud varuosade pakk on vaatamata kohaliku tolli asjatundmatusele ja postitöötajate “manana” meeleolule lõpuks käes. Siin on trackingulist. Lisan veel, et pakk oli Tenerifel 23. novembril.
Lisapäevi kasutasime linnas jalutamiseks ja naabritega suhtlemiseks. Claudia ja Christian on pensionil ja viimased paar aastat ongi elanud oma jahi pardal Kanaaridel. Aeg ajalt nad purjetavad ringi, aga peamiselt asuvad Las Palmases. Nad on käinud ka Eestis, aga siiski praamiga Helsinkist oma Sankt Peterburgi tiiru käigus. Meie jaoks kõige huvitavam oli kuulda nende purjetamisest Spitzbergenile.
Teine kainaaber Philippe tegeles parasjagu remonditöödega oma 1982 aasta Amel Sharki-s. Ta on selle jahiga juba varem Kariibi merel seilanud ja kavatseb peatselt jälle sinna suunas liikuda.
Eile tegime veel õhtuse jalutuskäigu linnas ja nautisime jõulumelu.
Meie naaberkai ääres seisab äsja Türgis valminud 40 meetrine rendijaht mis arvestades hiiglaslikele lisakütusepaakidele tekil on ilmselt samuti peatselt Kariibi poole teel. Selle paadi saab koos meeskonnaga nädalaks enda käsutusse 70 – 90 tuhande dollari eest.
Postipaki saabumist tähistasime Carrefourist avastatud Coullommiers-i ja punase veiniga.
Part oli huvilisena kohal, nagu ikka.
Nüüd on jäänud veel politsis ennast EU-st välja möllida, sadamakontoris arve tasuda ning veepaak pilgeni täis lasta. Siis oleme otste andmiseks valmis.
Otsad lahti Gran Tarajal-is ja suund Tenerifele. See on üleööpurjetus. Öösel möödume Gran Canaria-st ja põhimõtteliselt saaks Las Palmasesse sisse keerata, aga seal on sadam veel ARC-i laevu täis ja meil pole sinna eriti asja ka. Tanel perega tuleb meile külla hoopis Santa Cruz-i Tenerifel.
Terve päeva sõidame lõuna suunas piki Lanzarote idakallast.
Lanzarote lõunaots on mägine.
Peagi möödub meist meie kainaaber “Sinine apelsin”. Nemad jäävad veel Lanzarote lõunaotsa ankrusse.
Santa Cruz läheneb. Mugavaim jahisadam, Marina Santa Cruz, on otse linnasüdames ühe sadamabasseini lõpuotsas ja sissesõiduks tuleb hoida kurssi otse Auditorio-le (see on veidi Sydney ooperiteatrit meenutav valge ehitis alloleva pildi keskel). Sügavus väheneb 3000-st meetrist järsult mõnekümneni ja ummikas murdub sadamasuus vägevalt. Meiesugused saavad korralikult raputada, aga mingit ohtu siiski ei ole.
Puhkame veidi ja siis peseme laeva laste tulekuks puhtaks. Tekk ja muu pealisehitis ei ole sel reisil veel korralikku mageveepesu saanud ja sodiojad voolavad. Ja siis on aeg võtta vastu pikast lennureisist väsinud külalised.
Hommikuks olid vähemalt lapsed värsked ja esimesena sai hommikusöögi kohalik part.
Kui kõht kõigil täis võis alustada saarega tutvumist. Kõigepealt läksime muidugi tuntud “Loro” loomaparki. Merihobuste, delfiinide ja vaalade šõud olid igati tasemel.
Järgmine päev läks Ruu lastega oma töökaaslasele Tiinale, kellel on korter saare lõunaosas, külla. Novembris on siin igati mõnus meres ujuda ja musta liiva plaažil lesides ennast päikesel soojendada lasta.
Tiina on hea kokk ja ta korteri verandalt on fantastiline merevaade.
Taas hommikusöök kokpitis. Lapsed paistavad laevaeluga rahul olevat.
Öösel oli mingi mastidega kruiisikas ennast sadamasse sokutanud.
Anette laevaelu nautimas.
See plaaž on Aafrikast imporditud valge liivaga.
Kui päike kõrgel, on vikerkaar madalal.
Keerasime paadi vööriga kai poole, sest päeval pidi töömees tulema genu rullisüsteemi tekkinud möõra keevitama. Ei tulnud.
Siin teeme koos Anette ja Henryga Teide reisiks võileibu kaasa.
Teide on kõrgeim vulkaan Kanaaridel. Kui allpool kiskus ilm pilviseks, siis ülal paistis päike.
Tipu lähedal, köisraudtee ülemises otsas, oli temperatuur nullilähedane ja puhus korralik tuul. Õnneks olid soojad riided kaasas.
Suund lõunasse ja asfalt kuumaastikul. Ees ootab pilve sukeldumine.
Need on Los Gigantesele nime andnud kaljud.
Tiina laevas.
Hommikukohv Marina Santa Cruze-s.
Nüüd on aeg minna kohalikku palmiaeda kus pidavat kasvama kõik maailma palmid.
Kas kõik või mitte, aga aed on muljetavaldav ja vaatamist jätkub kauaks.
Pärast Carrefour-ist ostetud proviandi saabumist ei olnud laevas enam meeskonnale ruumi…
… ja Ruu lastega pagendati sadama kõrval asuvasse basseini ujuma.
Meie kohaliku pardi portree.
Kui Taneli perel oli aeg kojusõiduks lennuväljale suundud oli ära saatmas ka part.
Põhimõtteliselt olime valmis Cabo Verde suunas teele minema kohe pärast laste lahkumist, aga meie mõni aeg tagasi tellitud pakk varuosadega oli ikka veel kusagil Hispaania Correos-e võimuses. Olin juba valmis käega lööma ja pakist loobuma, aga otsustasime siiski mõne päeva veel oodata. Pealegi oli paki jälgimissüsteemis paljulubav teade: Finalizada gestión aduanera. Seega on lootust see mõne päeva jooksul ehk kätte saada. Nii äkilist sõna nagu “manana” ükski ametiisik siiski veel kasutada ei julgenud, ilmselt oleks see olnud liiga suur lubadus.
Töö laevas ei lõppe kunagi. Kasutasime tekkinud aega ära järjekordseks mastis käimiseks.
Seekord said saalingu otsad endale pehmest plastikust vormitud katted mis peaksid eespurje iga pikendama.
Laupäeva õhtul kutsus meid sadamanaaber Claudia meid naaberlinna La Laguna-sse Noche Blanco-le. See on suur pidu tulede ja bändidega mis kestab hommikuni. La Laguna on endine Tenerife pealinn ja tõeliselt huvitava arhitektuuriga koht mida tasub külastada ka päevasel ajal, siis kui live bändid ristteedel ei esine.
Tegelikult võiks veeta Kanaaridel terve talve ja võib-olla järgmisegi, aga meie suund on ikkagi Kariibidele. Kas läheme ka Roheneeme saartele selgub lähipäevil. Vaatame mida ilm teeb ja kuidas meie need meie ajakavasse mahuvad.
Viimane õhtu Lanzarotel möödus kiiresti. Olime kutsutud Pat-i ja Ruth-i juurde õhtusöögile nende 35 jalasesse Midget-isse. Paat on Hollandi päritolu ja iseäraliku sisekujundusega selles mõttes, et vöörikajut puudub ja kogu laeva esiosa on salong. Ahtris on kaks identset madalat kuid muidu ruumikat magamiskajutit ja keskel ühel pool kambüüs ja teisel tualett. See tundus kõik kokku hästi töötava lahendusena ja oli ehitatud Hollandi töömeestele kohase hoolikusega ning hoitud äärmiselt heas korras. Pat on pensionil politseinik ja Ruth varajase pensioni võtnud medõde. Nüüd nad talviti seilavad Kanaaridel ja suviti rändavad maitsi Euroopas või tegutsevad kodus Šotimaal. Õhtu sujus kenasti ja juttu jätkus kauemaks.
Enne külla minekut selgus, et mu pluusid on kapis hallitama läinud. Ruu pesi need hommikul ära ja soojas tuules olid need hommikusöögi jooksul praktiliselt kuivaks puhutud.
See kõik toimus enne sadamakontori avamist kell üheksa. Kuna meil oli ambitsioonikas plaan Fuerteventura lõunaosas asuvasse Grand Tarajal-i purjetada, siis tahtsime lahkuda nii vara kui võimalik, aga enne tuli maksta sadamatasu viimase üleplaanilise öö eest. Tuul vilistas lootustandvalt ja esialgu me ka kimasime ainult genu ja besaaniga kena kuue sõlmega, siis aga hakkas tuul jantima ja kiirus langes kohati alla kolme sõlme. Oli selge, et valges me kohale ei jõua. Suurpurje heiskamisest ei oleks midagi kasu olnud, sest tuul oli praktiliselt tagant ja puri oleks tugevas külgummikas kohutavalt rapsinud. Poomisime genu välja ja võtsime rahulikult – lootsiraamatu järgi oli Grand Tarajal-i sissesõit ka öösel lihtne. Õhtul tuul tõusis ja mustavate vulkaanide taustal loojangut nautides oli kohati juba üle seitsme sõlme sees.
Leidsime sadamasuu kenasti üles ja õnneks oli ka üks vaba koht kus saime kenasti vööriga vastu tuult kai ääres olla. Vabu kohti oli veelgi, aga ülejäänud ei olnud nii mugava asetsusega. Sadam on siin peaaegu kaks korda odavam kui Kihnus – pisut üle kümne euro öö meiepikkusele purjekale. Hommikul möllisime ennast kolmeks ööks sisse – otsutasime, et siin saarel kuhugi enam ankrusse ei lähe ja sõidame otse siit Santa Cruzi.
Linn ise on väike, aga põnev. Paljud tühjad majaseinad on pilte täis maalitud ja need pildid on head.
Linn asub musta liivaga plaaži juures.
Meie kainaaber – Orange Bleue ja nende moto: “La tierra es azul como una naranja”.
Lõbusavärvilised kalapaadid kõrvalkai ääres.
Esimene jalutuskäik viis meid linna lähedale mäe otsa.
Veel pilte linnast.
Seekord läks pessu minu mere- ja higisoolane seljakott.
Teisel päeval tegime jalgrattamatka Tarajalejo suvituslinnakesse kus põhikeeleks tundus olevat rootsi keel.
Teel möödusime kitsejuustufarmist.
Orange Bleue-s elas lisaks Katy-le ja Jean Marie-le veel kaks kassi, üks neist 20 aastat vana. Pikaealisuse saladus peitub ilmselt regulaarses rohusöömises.
See on 10 miili vähem kui Tallinnast Helsingisse. Vaatamata sellele, et Lanzarote lõunatipu lähedal Marina Rubicon’is on tund aega pärast päikseloojangut õues ikka 25 kraadi, tundub see siiski uskumatuna. Kui otsida sõna, mis kirjeldaks seda ilma ja tunnet mis siin valitseb, tuleb esimesena pähe mahe. Talv Kanaaridel on pehmem kui meie suvi ja pole ime, et paljud kainaabrid hoiavadki oma purjekaid aastaringselt siin ega purjetagi kunagi Kanaaridest kaugemale. Ja milleks? Elu on siin odavam kui Eestis, kliima parem ja huvitavast seltskonnast ei ole puudust. Vaheldust pakub erinevate saarte täiesti erinev loodus. Kui meie oleme seni külastanud ainult praktiliselt vegetatsioonivabasid La Graciosa-t ja Lanzarotet ning kavatseme homme suunduda väidetavalt veelgi karmimale Fuerteventura-le, siis jutud peaaegu troopilisest La Palma-st tunduvad esialgu uskumatuna. Elame – näeme. Marina Rubicon on ühele Kanaaride viiest võimuperekonnast kuuluv arendus ja on äärmiselt korras ning hoolitsetud. Saksapärane pedantsus on siin ühendatud Hispaania temperamendiga ja tulemus on meeliülendav. Pikad hoolitsetud rannapromenaadid eraldavad hea arhitektuuriga korras hotelle ning eramaju basaldist kaldakaljudest, kõikjal kaktustest ning palmidest koosnevad “haljasalad”. Loomulikult ka tohutult poode ja söögikohti kus näiteks suvekleitide hinnad algavad viiest eurost ja kust grillkanaga võib minema jalutada kuue euro üle andmise järel. Selge see, et Inglastele ning Sakslastele tundub siin asuvat paradiis. Tänavapildis valitsevad pensionärid. Mitte et noored ja keskealised puuduks, aga neid on tunduvalt vähem kui näiteks La Graciosal mis ei ole veel paketituristinduse ja pensioniasunduse pärusmaa. Meie tulime Marina Rubiconi osalt sellepärast, et värske liha ja juurikad olid laevast lõppemas ja osalt sellepärast, et sadam oli odav (pisut alla 26 euro meiesugusele mürakale) ning käis kampaania “esimene öö tasuta”. Pealegi tundusime endale juba üsna soolaste ning metsikutena, sest meie viimane mageveedušš oli Madeiral kaks nädalat tagasi. (Ujume ja peseme ennast kraani all siiski regulaarselt kui kellelgi kahtlusi tekkis.) Siin ka pildid:
Fuerteventura künkad Playa de las Mujeras-elt nähtuna.
Päikeseloojang ankrus. Olime Playa de Las Mujeras-el kaks ööd.
Jahid ankrus Playa de Las Mujeras-el. Taustal Playa Blanca linn ja Marina Rubicon.
Siin on plaažid jälle valged.
Peatus Marina Rubiconis. Siin siis sellised teeviidad.
Leia pildilt neli Amelit.
Amel 64 sildumas.
Hommikul oli pilv end mäe otsa kinni sõitnud.
Ruth ja Pat Šotimaalt elavad talvel siin oma paadis ja purjetavad Kanaari saarte vahel.
Lanzarote ei ole suur saar, aga Arrecife lennuväljal tõuseb või maandub lennuki iga kümnekonna minuti järel. Turiste voorib edasi-tagasi hordidena ja pole mingit kahtlust miks nad siin on: suurepärased rannad ja hingematvad vaated. Vaatamata tuhandetele puhkajatele jätkub ka üksildasi kohti neile kes omaette tahavad olla. Pärast Costa Teguiset oli meil plaan ankrusse jääda Playa Quemada-l pisikese samanimelise kaluriküla lähedal. Ei tea kui palju seal kalureid elab (kuigi õngitsejaid oli tohutult), sest see koht nägi välja nagu üks suvilaküla ikka – puhas ja hoolitsetud. Olime ainus jaht lahes ankrus ja hommikul oli selge miks – ummikas jooksis ümber neeme lahte sisse ja kõigutas mis kole. Olime juba kohta maha kandmas ja asju kokku pakkimas kui tuli päästev mõte – ahtriankur. Oleme seni ahtriankrut kasutanud ainult Rootsi ja soome saarestikes vööriga kalju juurde randudes, aga see kõlbab ju ka selleks, et purjekas vaatamata tuulele ummikaga risti püsiks. Tuulest erinevas suunas tulev laine on see mis laeva ebameeldivalt õõtsutab. Julla sisse ja ahtriankur paati. Sõudsin kummikaga Trollist nii kaugele kui meie 60m ahtriankru liin võimaldas, siis ankur sulpsti vette ja jullaga tagasi purjekasse. Kui ankruliin oli piisavalt sisse sebitud muutus elukvaliteet purjekas trastiliselt – ei mingit ebamugavat küljelt-küljele õõtsumist. Olime rõõmsad ja sõudsime plaažile, et saart avastama minna. Lanzarote lõunaots on metsik, mägine ja kuiv. Ainus jahutus on tuulest ja päiksepoolsed kiviseinad õhkavad kuuma nagu grill. Mida need kitsed, lambad ja lehmad keda siin karjatatakse üldse söövad, see jäigi mõistatuseks. Kuna ankrukoht ei olnud ülerahvastatud (kahe päeva jooksul käis siin peale meie veel 3 jahti lõunapeatust tegemas) siis polnud meil lahkumisega kiiret. Jalutasime ka Puerto Calero jahisadamasse millest me peatumata mööda olime sõitnud – väga tora ja viisakas sadam, võib soovitada. Seal on ruumi ka suurematele jahtidele. Parasjagu oligi sees mitmesuguseid huvitavaid isendeid alates kahest 54 jalasest Amelist kuni ~100 jalaste superjahtideni. Kõrbematkasime veel teisegi päeva ja siis liikusime valitsevas põhjatuules laisalt palja eespurje all 7 miili saare lõunaotsa Playa Mujeras-sse. Siin on vahelduseks jälle valge liiva rannad, aga inimesed käivad rannas endiselt paljalt ringi.
