Ankrus. Kõik korras.

Enne Barbadoselt minema purjetamist käisime veel kohas nimega Welchman Hall Gully. See on vihmametsa ja koobastega lõhe või org, umbes poolteist miili pikk ja tulvil igasugu huvitavaid taimi.

Ühes osas kasvasid muskaatpähklipuud. Vili näeb välja nagu suur kollakasroheline ploom ja viljalihast tehakse moosi. Vili avaneb valmides juba puu otsas ja maha kukuvad muskaatpähklid. Kui eemaldada õhuke pähklikoor (mida kasutatakse aiateede kattena), siis võib päklit kohe toidu sisse riivima hakata.

See on kakao. Iga umbes 20 cm pikkuse vilja sees on kümneid kakaoube. Ube ümbritsev valge ollus on hea puuviljase maitsega.

Läheneme Grenadale. Siin on loodus veel lopsakam kui Barbadosel.

St. David’s Harbour on vaikne kena laht. Grenada Marine-l on siin korralik paatide parandus ja ladustus. Osta saab paadividinaid ja plaažil on kõrts. Ellingus oli üle 20 suure katamaraani ja ligi sada tavapurjekat.

Iga päev tõstis travel lift mõned purjekad välja ja sama palju taas vette.

Enamus lahest on ümbritsetud lopsaka metsaga.

Siin üks äsja põhjavärvimiselt tulnud Swan 55.

Troll ankrus teiste omasuguste hulgas.

Õlu sadamabaari verandal koos oma Beneteau Oceanis 473-e vettelaskmist ootava Francoise ja Christian-iga. Nad varem juba ühe Prantsusmaa – Kariibid – Prantsusmaa tiiru teinud. Saime neilt palju olulist kohalikku infot.

Kalamehed tulid meile vähki pakkuma. See oli päris suur eluks ning me otsustasime selle ära proovida.

Põhiosa lihast on sabas. Läks õllega alla küll.

Ruu jalutuskäigul naaberlahe äärde.

Igal pool olid ähvardavad “No trespassing” sildid ja me olime juba tagasi pöördumas, aga siis kohtasime Jack-i Virginia-st kelle purjekas on samuti siin veeskamise ootel ning kes juhatas meile otsetee naaberlahe minihotelli juurde. Jack on üks palju näinud ja palju teinud mees. Vestlus oli põnev ja retk möödus kiiresti. Meeldiva kohtumise lõpuks kostitas Jack meid õllega hotelli baaris.

Ankrus. Kõik korras.

Bridgetownis saab ankrus olla mõnesaja meetri kaugusel linnasüdamest mis on päris kenasti restaureeritud ja õhkab endiselt koloniaalaja hõngu. Julla saab jätta praktiliselt vana raekoja ette, vana sadama Careenage lõpuossa, aga millegipärast vaikivad sellest võimalusest kõik lootsiraamatud. Saime vihje meie naabruses ankurdanud Šveitsi vanapaarilt.

Enamus linnast on Euroopa mõttes siiski slumm, aga on ka väga hoolitsetud elurajoone.

Meie ei ole seni viitsinud veel mootorit julla ahtrisse kinnitada, sest aerutamistrenn kulub pärast nädalaid paadikokpitis lesimist väga ära. Siin pildil on näha Saksa katamaraaniseltskond kes otsustas meid oma kokkupandava “banaanipaadi” sleppi võtta.

Meie internetikohvik “Screwdock” asub vanas kruvidokis. See on päris omapärane laevade paranduseks kuivale tõstmise seadeldis ja väidetavalt viimane omataoline säilinu kogu maailmas.

Kui “suurlinn” hakkas ära tüütama sõitsime liinibussiga saare teisele kaldale Andromeda Gardens-i nimelisse loodusparki. Igasugust õitsevat kraami oli siin ohtralt ning õied olid troopiliselt suured ja värvikad.

Puud olid ka suured. Kui õhujuured maad puudutavad, siis võtavad need pärisjuured alla ning neist saavad uued puutüved.

Elu areneb mis mühin. Kodus ei kujutaks ette, et inimesi oleks vaja langevate lehtede eest hoiatada.

Paar uudishimulikku kala kohalikus tiigis.

Kiire paadi slepis saab küll ruttu koju, aga läbimärjalt.

Vanaaastaõhtu külma kohaliku õllega ja värskelt valminud kokpitikatte varjus. Temperatuur on 32 kraadi.

Tuul tagant ja purjed liblikas. Suurpuri on sellel kursil kasutu, ainult rapsib ookeanilaines. Sellises konfiguratsioonis purjedega (lisaks veel besaan mida sel pildil näha ei ole) möödus enamus ülesõiduks kulunud pisut alla 25 ööpäeva. Kui mitte arvestada pidevat küljelt küljele kõikumist, siis oli elu mugav – söö ja maga. Landi võis vette lasta ainult siis kui kalaisu oli, sest mahi-mahi oli kohe otsas. Selle landi kasutamiseks sain vihje raamatust “The Care and Feeding of the Offshore Crew”. Seal on ka palju muid häid näpunäiteid. See on esimene, väiksem, umbes 70 cm kala. Siis ma veel ei teadnud, et kohe kui landi vette lased tuleb järgmine. Lendkalu tuli tekilt igal hommikul koristada. Pidulikumat sorti eine vaikse ilma puhul. Need mahi-mahid on landijärjekorda voõtnud. Ruu läks kalu vaatama. Mahi-mahi praekartulite ja tomatisalatiga – lihtne kuid maitsev. Teame, et Kariibi päike armu ei anna. Siin õmbleb Ruu meile kokpitikatet. Pesupäev. Pesu sai ainult kokpitis kuivatada, sest mujal lendasid soolased pritsmed. Kui riided soolaseks saavad, siis need siinses niiskuses enam ei kuiva. Tuul tugevnes märkamatult ning keeras suure genua poomi kõveraks. Saime selle siiski enam vähem sirgeks tagasi vintsitud ning mõlemad eespurjed taas vedama pandud. Autopiloot ning külmkapp nõudsid pidevalt voolu ja meie päikesepatareid ei suutnud pilvisema ilma puhul selle voolutarbega kaasas käia. Seega oli pildil olev propelleriga generaator suureks abiks. Kahjuks pidi seda pidevalt sinna kinni jäänud mererohust puhastama. Bridgetown paistab. Purjekas jäi ankrusse ja seejärel võis jullaga sadamasse ennast sisse möllima sõita. Formaalsused seljataga ja kollase garantiinilipu asemel läheb saalingusse Barbaadose plagu.

Ankrus. Kõik korras.

Tuul on taas veidi tõusnud ja sõit läheb purjed liblikas nagu lennates. Õgvendatud whisker-poom teenib kenasti. Kauneid jõulupühi! Ruu ja Üllar

Meri on karvane ja tuul 15m/s, aga minek on hea. Eile keerasime pikema, teleskoop-spinnipoomi kõveraks. Kui ilm veidi rahuneb üritame selle õigeks saada.

Hommikuks taas kala (ja õhtuks ja homme hommikuks), landi otsa jäi meetrine mahi-mahi. Tuul jandib, aga siiski liigume

Seni stabiilselt puhunud tuul rauges nullilähedaseks. Loksume ummiklainetes. Eile tegime magestiga esimesed 20 l vett.