Eile öösel purjetasime välja troopikast ja ühtlasi jõudsime Moskva aega. Rahulik purjetamine vaikses taganttuules. Vähemalt esialgu.

Rodrigueselt lahkudes viipas meile üle sadama laiuv vikerkaar.

Kuna ees ootas pärituuleretk kuumavas troopikapäikeses, siis me ei hakanud isegi kokpitikatet maha võtma. Suurpuri jäi pakituks, sest liikusime liblikas eespurjede ning besaani jõul.

Hommikupoole tegid elektrit päikesepatareid, aga õhtupoolikul ning öösel saime voolu truult DuoGen-ilt. Troopikas läänesuunas liikudes jäävad meie päiksepaneelid juba alates kella kahest purjede varju.

Liikusime nõrgenevas passaadis ja kahanevas tempos. Siiski, juba neljandal sõidupäeval hakkas paistma Reunioni sakiline profiil. Tänu stabiilsele, kuigi nõrgapoolsele, tuulele kujunes ööpäevaseks keskmiseks läbisõiduks meie kohta päris hea 118 miili.

Meie lähenedes värvus saar roheliseks.

Paistma hakkasid järsud kaljunõlvad ning kitsad orud.

Poole kolme ajal pärastlõunal üritasime siinse marinaga raadio teel ühendust võtta (kanal 09). Vastuseks ei tulnud piuksugi. Õnneks oli meil  koht kinni pandud, nii et suundusime uhkelt marina uude basseini (Darse Titan). Loomulikult, olime ju jälle Prantsusmaal, oli meile lubatud kaikohal C7 juba üks purjekas ees. Võtsime lihtsalt lähima vaba augu.

Ka kass juba ootas.

Päris põnev oli taas jahtsadamas teiste omasuguste seas seista ja naabritega muljeid vahetada. Oleme ju viimase üheksa kuu jooksul olnud jahtsadamas vaid ühe öö.

See sadamaosa on vaid kaks aastat vana ning kaid näevad uhiuued välja. Navionicsi viimasel kaardil seda veel ei olnud ja ma tegin Google Earth-ist arvutisse OpenCPN-i kaardiplotterisse uue sadamakaardi. Lihtsalt igaks juhuks, et kui oleks näiteks öösel sisse tulema pidanud. Kui ise näpukat ei tee, siis on Google Earth-ist tehtud kaart nii täpne, et sõida selle järgi või aiste vahele.

Kõik ülejäänud paatijad tundusid Prantslased olevat. Inimesel on ju omakeelses keskonnas mugavam. Viimane muulastest paatkond sellel Super Maramu-l lahkus meie saabudes. Sellel pildil imeb ta ennast enne lahkumist 0.60 euro/liiter maksvat maksuvaba kütust täis.

Siin on Vaade Point de Galets (Le Port) sadamasuule. Vaatamata internetist leitud segastele sissesõidukirjeldustele on see tegelikult väga lihtne: otse sisse ja basseini lõpus, enne kui maa vastu tuleb, paremale Darse Titan-i betoonväravate vahele.

La Port, nagu nimigi ütleb, on sadamalinn. Lisaks on siin veel mõnevõrra tööstust. Turism ja kaubandus on põhiosas mujal. Vaatamata sellele on siinne peatuspaik purjetajale väga mugav. Lähim supermarket on umbes poole kilomeetri kaugusel ja pisipoode täis kesklinn sealsamas kõrval. Oleks Darse Titan-i projekteerinud Sakslased (või Eestlased) oleks siin olnud sadamast väike trepp kesklinna suunas ja jalutatav distants veel paarisaja meetri võrra väiksem.

Marina kontor asub vanas sadamaosas ja sinna viib ebamugav, sadamatranspordi vaheline mõnekümneminutine, jalutuskäik. Mõned ütlevad, et see valge naljakas marina kontorit sisaldav maja pidi Sydney ooperiteatrit meenutama.

Täie kindlusega võib aga öelda, et see mingi firma valge kontorimaja meenutab väikest kruiisilaeva.

Keegi oli sadamasse auto ära visanud. Kapoti (mida enam ei olnud) all oli osaliselt olemas väike diiselmootor, kõik kallid sissepritsed ja hõõgküünlad veel kenasti plokis. Kahjuks on need liiga väiksed meie päevinäinud Volvo-Pentale.

Sadamas jalutades saime endale sellise sõbra.

Veel paar pilti faunast ja florast.

Kolmapäeval on La Port-is turupäev. Läksime meiegi värskevarusid täiendama. Tunnustavalt tuleb märkida, et praktiliselt kõik fruudid ning juurikad on Reunioni kohalik kraam. Hinnadki igati mõistlikud, eriti pärast Austraaliat ning mõrvarlikke Jõulusaart ja Cocos Keelingut.

Kuskil sai vist juba märgitud, et kuigi mootor töötab kenasti, on kuskilt õlisse ilmunud vesi. Umbes tunni mootorikäigu võrra tagasi Rodriguesel vahetatud õlis oli taas pisut vett. Pumpasin õlist raskema, veeseguse õli karteripõhjast välja (kuni hakkas klaari õli tulema). Kuna veesegust sodi oli karteris alla liitri, siis otsustasin õlivahetuse Lõuna-Aafrikani edasi lükata.

Kui käed juba korra määrdesed olid, siis otsustasin ka besaanvalli vintsi hooldusse võtta. See keeldus kohe Rodrigueselt väljudes tööd tegemast ja, nagu pildilt näha oli koledasti sodi täis. Ega sellest õiget elulooma enam saagi, sest isegi kinnitus on tükkideks korrodeerunud.

Katki oli ka üks vedrudest. Kuna mul Lewmari vedrusid varuks polnud, siis nakitsesin selle näpitsatega ajutisse töökorda.

Peli töötab taas nagu kell.

Siin mõned pildid kesklinna ümbruses tehtud jalutskäigult. Mäed on sajupilvedes.

See kunstlik juga on linna ainsas arvestatavas pargis.

Vaade konteineriterminali suunas. Meres ujumine on haiohu tõttu ametlikult keelatud.

Õngitsejad linnaserva kivisel plaažil.

Lõbusaks maalitud mahuti.

Matkajale on Reunion tõotatud maa. Loodus nagu Uus-Meremaal, aga 9-kraadise vihma asemel sajab siin 29-kraadist. Radu on kümneid ja enamus neist on dokumenteeritud parimal seninähtul randopitons.re nimelisel matkaveebisaidil. Meie valisime 15 kilomeetrise raja umbes tunnise bussisõidu kauguselt sadamast.

Selge ilmaga on vägevad vaated garanteeritud. Kahjuks katab siinseid mägesid tihti vihmapilvede müts. Seega on soovitav kasutada rendiautot ning alustada ronimist varahommikul, kui selge taeva tõenäosus on suurem. Samuti on kasu ilmaennustuse jälgimisest, sest päevad ei ole vennad. Kuna meie oleme mootoriremondi tõttu juba niikuinii siinses ohtlikus tsüklonihooajas, siis polnud meil muud valikut kui võtta parim mis hetkel saada on.

Leia pildilt raja algus. Lisan, et punaste siltide vahelt läheb eratee.

Jah, rada oli tõesti olemas.

Konni oli siin nagu Christmasel krabisid.

Ruu udusel mäenõlval.

Kui pilved korraks hajusid, saime meiegi avanevaid vaateid nautida.

Maagiline rada piki teravat ribi.

Vett olid täis nii õhk kui taimed.

Ruu sukeldumas kääbikumetsa.

Rada käis üle kolme, kuskil pooleteise kilomeetri kõrguse, tipu.

Puhkehetk mäetipus.

Järgmises orus avanes (mingil määral) vaade sõnajalapuumetsale.

Taolist sõnajalgu ning sammalt täis padrikut kohtasime viimati Uus-Meremaa lõunasaare lõunaosas. Komforditase on siinses troopikas mõistagi hoopis kõrgem

Mõni tuttavam lill ka.

Vettinud, kuid siiski mitte külmetav matkaja.

Tänu märjale ilmale võttis selle raja läbimine meil reklaamitud seitsme asemel üheksa ja pool tundi ja viimasest sadamasse minevast bussist jäime me seega maha. Õnneks möödus meist üks lõbus noor paar pisikese autoga, kes meid vaatamata sajule ja pimedale tee äärest üles noppis. Kuhu neil algselt plaan minna oli, me teada ei saanudki. Igatahes viskasid nad meid sadamaväravasse ära ja säästsid meie väsinud jalgu 18 km pikkusest lisamatkast. On veel maailmas häid inimesi!

Jälle tuleb möönda, et aega peaks rohkem olema. Siit saarelt enne paarinädalast stoppi lahkumine on tegelikult kuritegu. Pigem tuleks siia varuda kuu. Kahjuks meie pikemat puhkust siin endala lubada ei saa ja plaan on juba paari päeva pärast edasi liikuda.

Kuna meie vastremonditud mootor on juba mõned tunnid töötanud, siis on aeg plokikaane poltide pingutamiseks ja klapipilude kontrolliks. Siin on aga üks suur AGA – mul ei ole ei selleks vajalikku momentvõtit ega lehtkaliibreid. Harjutasin salongis omaette natuke aega prantsuskeelseid tehnikatermineid ja läksin naabreid intervjueerima.  Ennäe, saingi laenuks lehtkaliibrid. Momentvõtmega oli asi tõsisem. See on kallis riist ja keskmisel purjetajal seda tööriistavalikus ei ole. Õnneks oli üks sadama mehaanikatöökodadest vaatamata laupäevale avatud. Pärast väikest soojendusjuttu minu “hiilgavas” prantsuse keeles selgus, et nädala sees tegeleb see rahvas paatidega, aga laupäeval tulevad letti autod. (Mõni fänn võib ära tunda tõstukil rippuva Simca ralliauto.) Veel veidi veenmist ja kahtleva näoga mehaanik otsis kapist välja mulle nii vajaliku momentvõtme, öeldes, et see ei ole tema oma ja ta peab omanikult enne selle laenutamist nõusoleku saama. Üllataval kombel sai ta õige mehe kohe telefoni otsa, aga kõne oli lühike. OK, mõtlesin, kogu aeg ei saa võita. Üritasin taas prantsuse keelele kontsentreeruda ning hakkasin aimama, et asjad liiguvad hoopis minu kasuks. Jutt käis sellest, et peaks ikka mingi paberi tegema ja kas mul on mõnda dokumenti kaasas! Pakkusin ID-kaarti ja laeva passi, millega oldi väga rahul.

Peatselt olidki dokumendid kopeeritud ning ma võisin hinnalise tööriistaga minema kõndida.

Kes diisltega nakerdanud on, see teab, kuidas plokikaanepoltide pingutamine käib: nukkvõll maha, tagasivoolutoru maha ja sissepritse kinnitused eest ära (õnneks saab düüsid sisse jätta).

Ja saabki momentvõtmega poltide kallale. Mõnevõrra üllatavalt olid poldid heas trimmis ja lisapingutust vaja ei olnud. Mehaanik Richard oli pärast mootori proovikäivitust, hommikul enne mootori paati toomist, poldid veel korra üle käinud. Ilmselt see aitas. Seevastu klapid tahtsid reguleerimist küll. Mulle mittetavapäraselt õnnestus seekord kogu värk ilma midagi ära lõhkumata jälle kokku ka panna. Ja, üllatus-üllatus, mootor käivitus esimesel katsel. Rohkem ma ennast ei kiida, sest muidu tuleb võimalik järgnev kukkumine liiga kõva.

Nüüd ongi jäänud veel veidi paati küürida ning homme hommikul regame end Reunionilt välja. Siis pealelõunane poetiir (esmaspäeva hommikul on toidupoed kinni) ja asumegi taas teele. Sedakorda üle tormisemate vete kui viimasel ajal harjumuspäraseks saanud.

Reunioni saarel LePort Marinas kai ääres. Jäime saabumisega pisut hiljaks (pärast kolme), nii et sissemöllimine toimub homme hommikul. Seni oleme paadis.

Pärast riigi raha järgi lõhnavat ja ülereguleeritud Austraaliat tundsime taas vabaduse hõngu: inimesed on rõõmsad ning lärmakad, uudishimulikud kuid mitte pealetükkivad, saia saab pagaripoest ja puuvilju-juurikaid turult. Mis kohapeal kasvab, see on kohapeal kasvatatud. Tundub ehk pisiasjana, aga ka sadamakai ääres seismine on siin tasuta. Ahnel Cocosel ja Christmasel tuli ka ankurdamise eest maksta. Maailmas siiski on veel kohti kus raha ei ole jumal.

Sellel pooliseseisval kuid Mauritiuse koosseisu kuuluval 8x18km suurusel saarel on umbes 40 tuhat elanikku. Enamus on kristlased, osa ka muhameedlased, aga imaami laulu üle linna ei kaigu. Port Mathurin-i väikelinn on tüüpiline troopiline kulunult värvikas asum.

Suur osa saarest on lopsakalt roheline kuid leidub ka kivilagendikke.

Esimesel päeval võtsime ette vaid lühikese jalutuskäigu linna ja linna kõrval asuvale künkale, et merereisi käigus kängunud lihaseid mitte kohe liialt ehmatada.

Mäenõlvalt avanes hea vaade kogu sadamaalale

See pilt annab vihje Rodriguest ümbritsevatest koralliväljadest.

Kaubasadamas oli lisaks Trollile vaid kaks puksiiri.

Kala püüti nii purje kui mootori abil.

Järgmisel päeval läksime ühistranspordiga saare kaugemaid paiku avastama.

Bussid on troopiliselt värvikad.

Saare teisel küljel, vaevalt bussist maha astununa, sattusime kokku Hedley Naiken-i nimelise ettevõtliku kohalikuga, kes korraldab ekskursioone, viib sukelduma või niisama paadiretkele ja võib korraldada ka näiteks grilliõhtusöögi looduses. Meile näitas ta kätte üle saare mineva raja alguse.

Rühkisime ülesmäge ja vaade muudkui avardus.

Siin-seal olid mäenõlval suuremad ja väiksemad villad.

Pesu kuivab meretuule käes kenasti ka puu otsas.

Poolel teel mäe saare keskele möödusime baarist mis tundus hetkel suletud olevat.

Kellegi kaunis kodutee…

…ja põllulapp.

Järgnevad vaated on saare kõrgeimalt, ligi neljasaja meetri kõrguselt mäelt, Mont Limon-ilt.

Kohustuslik tipupilt.

Rajad olid hästi tähistatud. Kahjuks polnud aga ühtegi viita, et kuhu need viivad.

See muljetavaldava aiaga maja asus saare keskel Mont Lubini külas.

Kuskil siin lähedal elab ilmselt raadioamatöör.

Kohati tundus mets koosnevat vaid erinevas vanuses ränduripuudest – osa neist vaid noored rohelised lehed, aga vanemad kõrge tüvega palmid.

Sellise seene leidsime ka.

Mina ja ränduripuu leht.

Mingi maasikalaadne taim.

Lõpuks läks rada teeks…

…ja tee maanteeks…

…ning olimegi tagasi linnas.

Pagaripoest sai lisaks saiale osta ka mune.

Suures turuhoones oli hea valik värsket kraami.

Üle pika aja saime taas kartulit mis laskis ennast korralikult krõbedaks frittida ja tomateid mis lõhnavad ja maitsevad nagu tomatid.

Meie kõrval sadamas seisva puksiiri kapten Harry kutsus meid juba varem endaga koos lõunastama, aga lõkkasime selle edasi kuna tahtsime ennem saarele pilgu peale heita.

Täna käisimegi selle nii kalalaeval kui kaubalaevadel merd sõitnud rodrigueslasega linnas lõunastamas.

Serveeriti kala- kaheksajala- või sealihaga maisi, lisaks salat ja läätsekaste.

Maitses väga hea.

Tuleb möönda, et sellele saarele võiks tunnetele toetudes pikemakski ajaks pidama jääda, aga tsüklonihooaeg on käes ja mõistus sunnib edasi rühkima. Täna andsimegi immigratsioonile ning tollile teada, et soovime homme välja möllida ning Reunioni poole teele asuda. Tuuled tunduvad nõrgaks jäänud olevat ja see 460 miili pikune teekond võib nii rohkemgi kui tavalised 4-5 päeva aega võtta.

Kuna troopiliste tsüklonite hooaeg on siin juba käes, siis lahkusime kaunilt Cocos Keelingult niipea kui vajalikud asjatoimetused tehtud. Austraaliale tavapäraselt valvasid meie heaolu suured piirikate ja sõjaväe laevad. Lisaks veel piirikate lennuk mis meiega raadio teel ühendust võttis. Rahva raha jätkub siin mnii merele kui ka õhku hõljuma. Eks andsime meiegi selle seltskonna finantseerimiseks oma panuse.

Möödusime viimastest saaremuksudest ja peatselt olime taas sisenenud sõidurutiini. Ees ootas 2000 miili India Ookeani.

Tööpuudust laevas tavaliselt ei ole. Siin paigaldan ma kambüüsi mereveepumbale kahte väikest lisadetaili, et selle pedaali telg pesast välja ei saaks ronida.

Siin jälle on vaja DuoGen-i kronsteini tugevdada.

Ruule meresõit meeldib.

Ookeanil saame me ilmaennustust vastu võtta ainult üle SSB raadio. Seni ei ole me seda võimalust kasutanud. Siinkandis hakkab ilm meid üha enam ja enam huvitama.

Esialgu on ilm passaadivööndile kohaselt stabiilne. Saame aeg ajalt ka vihmapagisid, aga need ei too endaga kaasa nii vihast tuult nagu Atlandil.

Kuna rullgenuasse oli tekkinud väike auk, siis otsustasime selle pisut väiksema, sisemisele vöörstaagile kinnituva, genua vastu vahetada.

Korralikus tagantlaines otsustas üles öelda autopiloodi ajam.

Õnneks on meil kaasas identne varuajam, mille ma paigaldasin (Ruu roolis olles) ilma paadi hoogu maha võtmata nii umbes kümne minutiga. Kõik juhtmeotsad olid ettenägelikult juba kodus valmis tehtud.

Kuigi tegemist on pea poolteist korda suuremale purjekale mõeldud ajamiga, ütles see üles ümbes kahe ja poole aasta intensiivse kasutamise järel. Lähemal vaatlusel selgus, et mootori võllile kinnituv plastik hammakas oli täiesti kulunud ja kulumise käigus ka veorihma pea siledaks kulutanud. Sellises kohas peaks Raymarinil ikka metallhammasratas olema!

Säästsime DuoGen-i seda päiksepaistelise ilmaga mitte kasutades. Ta on meil juba ikkagi vanake kellel juba neli ja pool ookeaniületust selja taga. Kahjuks on meie kurss selline, et pool päeva on päiksepaneelid purjede varjus ja seetõttu me ilma veerežiimis Duo-Gen-ita hakkama ei saaks. Või siis peaks mootori akude laadimiseks appi võtma.

Ühel hommikul ärgates oli mu koiku ees suur lendkala.

Söögiks võtsime siiski hoopis värskeltküpsetatud leiba ja juustusalatit.

Tuul puhus kenasti ja lained olid päris korralikud.

Viimane värske puuvili – veel Jõulusaarelt pärit kookospähkel – läheb söögiks.

Appi, meid ründavad kalmaarid!

Kalmaaritinti on paaditekilt väga raske maha saada.

Viieteistkümnendal sõidupäeval hakkas Rodrigues paistma ja juba enne päikseloojangut oli Troll Port Mathurini betoonkai küljes kinni.

Kuna olime siin ainus külaline, siis instrueeris sadamakapten meid sõnadega: “Kinnituge kuhu soovite”.

Laupäeva õhtul pisut enne kuut, vaevalt veerand tundi pärast meie saabumist, oli kohal Immigratsiooni esindav näitsik. Ütles, et paati ta ei tule sest Tervis ei ole meid veel lahti klaarinud, aga andis paar paberit täita.

Mõne minuti pärast oli kohal ka sanitaararst ja me saime kollase lipu maha võtta.

Kohale tulid veel politsei ja toll. Kogu sisseklaarimine võttis alla poole tunni ja käis ametimeeste ja -naiste sõbraliku vabandamise saatel: “Tavaliselt me võtame rahulikult ja inimesi tagant ei kiirusta”.

Tõsisema otste korrastamise ja purjede pakkimise võtsime ette alles järgmisel hommikul.

Rodriguesel Port Mathurinis kai ääres. Sissemöllimine oli maailma kiireim ja sõbralikeim kuigi saabusime laupäeva õhtul pisut enne 6-t.

Reisi 900-s päev. Rodrigueseni on veel umbes 500 miili. Tuul on nõrgaks jäänud, aga puhub endiselt soodsast suunast. Muidu tore, aga aeglane sõit.

1000 miili Cocoselt Rodriguese poole tuldud. See on just üle poole tee. Tuul on seni olnud suurepärane. Täna hakkas veidi keerutama. Kõik on korras.

Täpselt nii selle atolli nime siin kirjutatakse. Atoll ise koosneb, nagu ikka hulgast saartest — Direction, Home, West, South, Horsburgh jne. ja need avastas eurooplastele kapten Keeling 17. sajandil. Praegu on need üks omapärane osa Austraaliast ja elavad nad siin 100% riigi kulul. Elu on kohutavalt kallis. Näiteks nii kartulid kui sibulad maksavad üle kuue euro kilo. Inimesed, nii malai- kui valget karva, tunduvad siiski rõõmsad olevat.

Meie alustasime tutvust Cocose atolliga praegu asustamata Direction-i saarest, mille külje all asub ainus ankrukoht kuhu siia saabuvatel purjekatel tulla lubatakse. Erinevalt näiteks Tuamotudest (või mistahes muudest saarestikest kuhu me seni sattunud oleme) on purjetamine muus atolli piirkonnas siinsete superohmakate ametnike poolt keelatud. Siin tundub valitsevat paaniline hirm, et kohalikud ja purjetajad võivad sõbrunema hakata. Millegipärast tuleb meelde NL-i aeg.

Direction ise on ankrukohana imeline – liivapõhi 4-5 meetri sügavusel kristallselges vees ja tuules õõtsuvate kookospalmidega koralliklibune liivarand mõnekümne meetri kaugusel — täielik idüll.

Kaldal on siinviibinud purjetajatest jäetud viidad, varjualused laudade-pinkidega ning isegi väsinud kruiserit ootav võrkkiik.

Passaattuul puhub küll ankrukohas vee vahule, aga laine on nii madal ja lühike, et paat praktiliselt ei kõigu.

Kuu palmilatvades.

Padrikut läbib jalutusradade võrk.

Peale meie jalutab siin ringi hulk kanu ja ka mõned erakvähid.

See kuivanud palmileht on erakvähkidele tõsine looduslik takistus.

Ruu selja taga on siinne parim snorkelduskoht The Rip.

Palmid Directioni ookeanipoolsel kaldal.

Ookeanilaine on siiapoole kokku kandnud suure hulga plätasid, jogurtitopse ning, minu jaoks üllatusena, ühekordseid tulemasinaid.

Veel üks jalutaja.

Troll, helesinine laguun ja palmid liivarannal.

See pisike saar on Prison Island.

Jullaga Home Islandil. Gaasi ei õnnestunud meil Jõulusaarelt enne lahkumist saada, sest rauapoes kus balloone täidetakse, oli see otsas. Õnneks saime me oma gaasiballooni siinses rauapoes valutult täidetud.

Töökojaomanikult saadud info kohaselt viibis tema keevitaja parasjagu naabersaarel West Island-il.

Sinna pääseb praamiga.

Kuna praami väljumiseni oli veel paar tundi aega, siis tegime esimese kiire ringi Home Islandil.

Lippudega memoriaal 2. maailmasõja ajal toimunud pommitamise mälestuseks.

Muuseum oli kinni.

Värvikad prügikastid külatänava ääres.

Siinsed väiksed majad on kenad ja korras. Paljudel on hoovis ka mõned potitaimed.

Mošee nägi välja nagu alles valminud. Home saarlased on moslemid.

Väike mingolfirajaga park.

Põhilisteks liiklusvahenditeks sellel saarel on ATV-d ja golfiautod.

Jahtklubi.

Nii mõnelgi meist on Eestis see taim potiga kuskil toanurgas.

Praamisõit valgete asukatega West Islandile oli palav kuid tuuline.

Meil oli vihje, et keevitajat võib leida firmast nimega Cocos Autos.

Keevitajat siin ei olnud, aga firmaomanik David oli lahkelt nõus meid aitama ja mehe saarel üles otsima.

Leidsime tööhoos keevitaja Maz-i ühest sadamaangaaridest. Ta oli nõus töö ette võtma ning parandatud rooliõla kahe päeva pärast meile Home saarele, kus ta ka ise elas, tooma.

West island on asustatud valgete valitsusametnike ning neid teenindavate firmade töötajatega. Mingit kohalikku tootmist Cocosel ei toimu. Kogu raha tuleb riigikassast.

West Island on üks väheseid kohti maailmas kus ka reisilennuväljale avaneb miljonivaade.

Vastvalminud elumaja kohe väärikal krundil kohe lennuvälja ääres. Lennuk käib siin kaks korda nädalas.

Tagasi Home Island-il.

See oli tõeliselt viljakas päev — gaasipudel täidetud ja rooliõlg töös. Võtsime poest ka veidi värsket toidukraami õhtusöögiks kaasa.

Laeva ümber tiirutavad haid Ruud snorkeldamast ei seganud.

Siinse peatuskoha üheks iseärasuseks on, et isegi juhul kui laevas kõik korras ja päras väikest suvitamist Direction Island-il võiks laevavööri taas ookeanile suunata, peab enne siiski 1,5 miili kaugusel asuval Home islandil ankurdamistasu maksmas käima. Kahe päeva pärast olimegi taas Home-l asju ajamas.

Siin maksan ma kohaliku omavalitsuse hoones nädalase ankurdamise eest 50 kohalikku dollarit.

Kuigi kell oli alles üks oli politseikontor asustamata ja välja möllida meil ennast ei õnnestunud, kutsuti järgmisel päeval tagasi.

Kuna me siin juba olime, siis tegime saarele veel ühe tiiru peale.

Kohalik koolimaja.

Maz ja meie parandatud rooliõlg olid kohal kokkulepitud ajal.

Loodetavasti on see roostevabast moodustis nüüd taas valmis ookeanilainetega võitlema.

Tagasi koduse Direction Island-i poole.

Rooliõlg taas paigas oleme valmis siit atollilt lahkuma, et võtta ette pikem ülesõit Rodriguese saarele India Ookeani teisel pool.

Siin veel mõned pildid Cocose kaunist loodusest.

Christmas Island oli meile siinviibitud pisut enam kui kuu jooksul koduseks saanud. Olime leidnud mitu uut sõpra ja enne lahkumist oli vaja nendega veel kindlasti kohtuda, et korralikult hüvasti jätta.

Lahkumiseelse päeva pärastlõunal tuli külla mehaanik Richard abikaasa Grace-ga. Jõime külma Cocat ja kuulasime mootori nurrumist. Filipiinidelt pärit Grace ei olnud kunagi varem purjekas käinud ning uudistas meie eluolu põhjalikult üle. Lõpuks ta leidis, et Troll on seest hulga suurem kui ta pealt välja paistab.

Mingi hetk märkas Richard, et me ei püsi enam paigal vaid oleme triivima hakanud. Jooksin vööri ja sain aru, et meie poiots ega poi ei ole enam põhja küljes kinni. Õnneks mootor töötas ja Ruuga roolis olime peagi kõrvalpoi küljes kinni. Lähemal uurimisel selgus, et poiots oli põhjas, betoonankru juurest läbi hõõrdunud. Meie õnneks juhtus see ideaalsel hetkel kui mootor töötas ja me ise kokpitis istusime. Oleks poi öösel meie magades või päeval kui me jalutamas olime, järgi andnud, oleks Troll kindlasti mõnekümne meetri kaugusel olevatele karidele triivinud.

Veidi hiljem tulid hüvastijätuõhtusöögile siinsed eestlased Ellu ja Evelin.

Ernie ja Marilyn leidsid, vaatamata oma tihedale töögraafikule, aega meile ärasõidupäeval lehvitama tulla.

Esialgu purjetasime saare varjus ja vaid paari-kolme sõlmega.

Kui saare varjust välja jõudsime võttis Troll kiiruse üles ja reis võis alata. Lasksin landi sisse, aga lindude huvi selle vastu osutus liiga suureks.

Kui esimesd kaks lindu konksu otsast taas vabadusse olin lasknud, otsustasin kalapüügi katki jätta.

Seda siiski vaid niikauaks kui kaldast kaugemale saime ja linnud veidi maha rahunesid. Kohe näkkas ka selline kena vahuu.

Ribastasime selle kohe ära ka ja pannile ta läks. Seda kala on siin rohkem kui pildilt arvata võiks. Viimased tükid panime nahka juba Cocosel olles.

Tuul kasvas ja meri kakkus karvaseks ning vaatamata rehvitud purjedele kihutasime 6-7 sõlmega Cocose poole.

Kuigi tuul oli kenasti bakstaagist tuli põhiline laine, sellega risti, pisut meie vööri poolt. Mingi hetk hakkas mul süda valutama ristlaines kõva tööd tegeva autopiloodi pärast ja ma läksin ahtrikajutisse pilooti roolipalleriga ühendavat kangi kontrollima. Olime selle detaili purunemise pärast enne Panamasse jõudmist paar päeva Ruuga vaheldumisi rooli hoidnud. Ehmatusega nägin, et Panamas keevitatud tugevduse kõrvale oli taas pragu arenema hakanud. Mis muud kui autopiloot seisma ja Troll kähku triivbakki.

Õnneks paigaldasin Panamas Trollile varuautopiloodi. See on põhipiloodist täiesti sõltumatu süsteem mis on kettajami kaudu ühendatud roolirattaga. Oli tarvis vaid hõõrdumise vähendamiseks eemaldatud kett oma kohale tagasi panna ja sõit võis taas alata.

Nii hõlpsalt kõik siiski ei läinud. Trolli triivbakist välja tuues õnnestus meil suurpoom sellise kõmakaga üle halssida, et viimane, Galapagose kandis tehtud, poomiparandus järgi andis. Seadsin Trolli genu ning uue piloodi koostöös Cocose kursile ja asusin, värskes tuules, dekile tekkinud mäsu koristama. Tuul oli veel pisut tõusnud, nii et pelgast genust piisas 6-7 sõlmega sihtkoha poole liikumiseks.

Cocos Keelingu saartele jõudsime neljanda sõidupäeva hilisõhtul, loomulikult suures pimedas. Õnneks oli garantiinipoi seal kus see kaardi järgi olema pidi ja ka korallid ei olnud Navionicsi kaardiga vastuollu liikunud.

Hommikukohv imekaunis Cocose laguunis.

Kohv joodud ja vahuujääkidest tehtud salat keres, oli aeg purustusi üle vaatama ning parandusplaane tegema hakata.

Grootpoomi jätkukoht oli ilmselt ajapikku süsi/kevlar parandusmuhvi sees lõtkuma hakanud ja viimane kõvem raksakas rebis selle 2-3mm paksuse seina katki.

Kuna DuoGen ununes triivbakis olles merre, siis peksid lained ühe selle kinnituskõrvadest katki.

Kuna teine kinnituskõrv oli juba enam kui aasta tagasi juba parandatud, siis oli tehnoloogia selge ja tunnikese-paari pusimise järel oli meie asendamatu energiaallikas taas töökorras.

Paadi ümber tiirutas pidevalt 6-7 pealine blacktip haide parv. Kartulikoored neid ei huvitanud, aga lihakontide peale läks vesi keema. Nad on siin ilmselt juba harjunud jahtide toidujäänuseid saama.

Seekord kasutasin grootpoomi paikamiseks lühendatud whisker-polest ülejäänud torujuppi. See oli just paras, et tihedalt poomiproofili sisse surutud saada.

Neetisin peale veel süsi/kevlar plastist tugevdused. Selles kliimas töö tegemine võtab higiseks.

Särk maha ja poom paikka!

Purje paigaldus värskes passaadis.

Paikasin veel ära meie paljunäinud julla täispuhutava kiilu, mis julla kasutamiseks küll otseselt vajalik ei ole, aga töökorras olles muudab meie kummika laineid lõikavalt paadikujuliseks. Kuna siin on vaja Direction saare juures asuvast ankrukohast pooleteist miili eemal asuval Home-i saarel asju ajamas käia, siis otsustasin selle töö lõpuks ette võtta.

Naaberpaadi omanik, kohalik mees Tony, meie laigulist uudistamas. Lisaks meile oli siin ankrus vaid mahajäetud Inglise umbes 35 jalane Surfer Girl mille verivärskeks omanikuks oli Tony Saanud 7500 Austraalia dollari eest. Purjeka omanik ei viitsinud ilmselt ookeaniületust ette vütta ja oli koju ära lennanud.

Vaja oli maha monteerida pragunev rooliõlg.

Et laineloksus, kitsas kohas, mutreid keerates näppudest mitte ilma jääda fikseerisime roolilehe avariipinni abil.

Nüüd oli käes aeg siinsete saarte eluoluga lähemat tutvust teha ja selle käigus ka üks asjalik roostevaba tööd teha suutev keevitaja leida, kes meie rooliõlga tugevdused suudaks paigutada.